Kõigist mandritest meie planeedil kõige vähem teame me Antarktikast. Nüüd on satelliitvaatlustega Maa tektoonikat uurinud teadlased avastanud Lõunamandri alt seni peidus püsinud salapäraseid struktuure.

Kauge asukoha ja paksu jääkatte tõttu on Antarktika geoloogiliste karakteristikute kaardistamine keeruline, kuid gravitatsioonivälja ja ookeanihoovuseid uurinud tehiskaaslane GOCE (ingl Gravity Field and Steady-State Ocean Circulation Explorer) suutis näha seda, mida teised ei näe — mõõtes eriti täpselt Maa gravitatsioonivälja külgetõmmet ja koostades selle põhjal „varjatud territooriumide“ kaardid.

Pärast kütuse ammendumist 2013. aastal langes graviobservatoorium GOCE Maale, kuid teadlased tegelevad siiamaani selle kogutud andmete põhjaliku uurimisega.

Andmed pakuvad uut teavet Antarktika mandri moodustumise, aga ka sealsete plaattektooniliste mehhanismide kohta, nagu näha järgnevas videolõigus.

„Antarktika idaosas näeme geoloogiliste omaduste põnevat mosaiiki, mis paljastab fundamentaalseid sarnasusi ja erinevuseid maakoore-piirkondades Antarktika ja teiste sellega ühinenud mandrite all kuni 160 miljoni aasta taguse ajani,“ kommenteeris uurimisrühma liige, teadusorganisatsiooni British Antarctic Survey esindaja Fausto Ferraccioli.

Ürgsel ajal oli Antarktika osa supermandrist Gondwanast, mis hakkas tükkideks lagunema umbes 130 miljonit aastat tagasi (ehkki side Antarktika ja Austraalia vahel oli veel 55 miljoni aasta eest alles).

GOCE vaatlusandmeid seismoloogiliste andmetega kõrvutades õnnestus uurijail koostada hulk ruumilisi kaarte Maa litosfäärist, mis koosneb maakoorest ja selle alla jäävast vedelas olekus vahevööst.

Litosfääri hulka kuuluvad mäestikud, ookeanipõhjad ja kivised piirkonnad, mida nimetatakse kraatoniteks — muistsete mandrite jäänused meile nüüdisajal tuttavate mandrite sees.

Muu hulgas avastati satelliidi GOCE abil, et Antarktika lääneosa all on maakoor ja kogu litosfäär õhem kui Ida-Antarktikas; viimase all paljastus vanematest kraatonitest moodustunud mosaiik, mille seas esines õhemate kivimitega piirkondi — samamoodi nagu India ja Austraalia all, millega Antarktika idaosa kunagi ühendatud oli.

Kogutud andmete toel võib olla võimalik välja selgitada ka, kuidas võiks globaalse soojenemisega kaasnevale temperatuuritõusule reageerida geoloogilisi struktuure kattev jääkiht.

„Need gravi-ülesvõtted parendavad hüppeliselt meie suutlikkust uurida Maa kõige vähem mõistetud mandrit — Antarktikat,“ rõhutas Ferraccioli.

Uurimus ilmus teadusajakirjas Scientific Reports.