Andres Sutt: kriisist ja lahendustest (VIDEO)
Ma elan võib-olla mingis kummalises infoväljas, aga mulle tundub, et tänane naftale, dollarile, globaalsetele kaubavoogudele jne rajatud maailma majandussüsteem on kokku kukkumas. See ei ole jätkusuutlik ning varem või hiljem juhtub sellega midagi. Mulle tundub, et ulatuslike pangandust elustavate abiprogrammidega üritatakse kõngevat süsteemi zombina püsti hoida.
Ma ei ole nõus väitega, et probleeme püütakse edasi lükata. Näiteid probleemide edasilükkamisest maailmamajanduses on ju küllaga. Jaapan on selles mõttes kurb juhtum, et hoiti püsti neid ettevõtteid ja panku, kes tegelikult oleks pidanud oma tegevuse lõpetama.
Praegu on teistsugune olukord. Raamatupidamisstandardid ja nõuded, kuidas pangad võivad varasid oma bilansis kajastada, on palju karmimad. Kui mingi asi on hapuks läinud, siis tuleb see ka maha kirjutada.
Probleem on selles, et praeguse kriisi taga on kaks asja. Esimene on nn halb pangandus — soodsatel tingimustel anti laenu inimestele, kes seda mitte kunagi ei oleks tohtinud saada. See on see Ameerika nn subprime’i osa.
Teisalt arvan, et Ameerikas oleks saanud seda vältida, kui ülejäänud maailm ei oleks olnud valmis neidsamu halvasti käituvaid finantsettevõtteid rahastama. Neid erinevaid halbu laene ja tooteid omakorda paketeeriti, neid viidi bilansist välja ja müüdi edasi usus, et nii saadakse riskidest täiesti lahti. Tegelikult see nii ei läinud.
Ma ei usu samuti, et see näitaks, nagu oleks kehtiv majandusmudel vale. Varemgi on juhtunud, et kui toimub mingisugune liberaliseerimine või suurem muutus, siis püütakse leida võimalusi, mismoodi seda vabadust maksimaalselt realiseerida. Riske hinnatakse liigagi tihti valesti. Nii juhtus põhjamaade panganduses 90ndate alguses, mil kaotati riiklikud regulatsioonid, kui kõrgete intressidega ja mis tähtajaks tohib laenu anda.
Seetõttu arvan, et mida jõulisemalt riigid praegu erapangandusse sekkuvad, seda kiiremini tulevad probleemid ilmseks. Kui pankadel pole kapitali, siis nad paratamatult püüavad seda varjata. Koordinatsioon maailma riikide vahel on praegu palju suurem kui varasemate kriiside puhul.
Ma usun ka seda, et kaupade ja kapitali rahvusvahelisest liikumisest me tegelikult võidame ja see tagab maailmamajanduse suurema kasvupotentsiaali. Aga kindlasti on maailmas toimunud võimukeskuste ümberjagamine, sest Aasia — Hiina ja India — osatähtsus on maailmamajanduses selgelt tõusva tähendusega.
Kuidas te kommenteerite seda, et suur osa maailma ja ka Eesti majanduskasvust on rajatud võlale. See oli pankade poolt ilmselgelt soositud poliitika, et inimesed võtaksid võimalikult palju laenu. “Palun, siin on teile krediitkaart, ehk tahate kahte…”, lisaks kodulaen, autoliising, tarbimislaen. Me kasutame vara, mida meil tegelikult ei ole. Kas me sellega tegelikku kasvu kuhugi tulevikku ei lükka?
Ma arvan, et laenuvõtmine iseenesest ei ole halb asi, küll aga on halb liiga palju laenu. See tunnetus, kust piir jookseb, on väga individuaalne nii laenuvõtja kui ka -andja puhul ning selge on ka see, et pangad maksavad päeva lõpuks oma vead kõik kinni.
Ma arvan ka seda, et pankadel on huvi probleemidesse sattunud laenuvõtjaga jõuda sellistele kokkulepetele, et mõlemad pooled tuleksid probleemidest võimalikult väikese valuga välja. Kindlasti tuleb ka neid juhtumeid, kus tuleb majast või korterist välja kolida ja kus auto võetakse käest ära, samuti eraisikute pankrotte. Me ei saa seda välistada.
On ettevõtjaid, kes on saanud laenu rohkem kui nad oleksid pidanud saama. Vigu on tehtud üle maailma ja neid tehakse edasi. Ideaalset olukorda, kus keegi kunagi ei eksi, ei tule mitte kunagi.
Vaidleksin teile siinkohal vastu, et panga huvi on koos asju lahendada. Minu kogemus ütleb seda, et lahket nägu näeb pangas niikaua, kui sul on laenuleping sõlmimata. Kui leping on sõlmitud ja tekib küsimus, et võiks mõned asjad teha teisiti, siis ollakse lõplikult kinni kirjatähes ning jaburates ja otsitud normides. Kui on teha kaks valikut, millest mõlemad on õiged, kuid üks on sulle kui kliendile kasulik ja teine kahjulik, siis unustatakse igasugune inimlikkus ja valitakse pankade poolt just viimane.
Ma vaidleksin siinkohal vastu — panga huvi ei ole päeva lõpuks omada korterid, maju või autosid. Need ei too mitte midagi sisse. Panga huvi on see, et klient oleks maksujõuline. Sama pädeb ka ettevõtjate puhul.
Kindlasti on olnud ka projekte, kus need asjad on läinud üle piiri. Kui on näha, et mitte midagi ei ole tagasi tulemas, siis ei olegi mitte milleski kokku leppida. Kui probleemid on aga ajutise iseloomuga, siis panga huvi on leida lahendus.
Vaidleksin jälle vastu. Kui pank näeb, et sinult on võimalik rohkem raha kätte saada, siis ta väänab just sulle pisikeste eksimuste eest finantsdistlipliinis, kas siis kõrgema intressimarginaali või trahvi. Klient peab mööda nööri käima, kui ise võivad endale lubada püramiidskeemide ehitamist.
Siinkohal ütleksin, et need head ajad, mil kodulaenu sai 0,4% — 0,6% marginaaliga on jäädavalt möödas ja ilmselt ei tule niipea, kui üldse, tagasi.
Tuleksin tagasi selle väite juurde, et riskid olid valesti hinnatud. Võib ka teistpidi väita — tegelikult laenuvõtja ei oleks pidanud mitte kunagi sellise marginaaliga laenu saama.
Päeva lõpuks on näha, et selline miinimum-marginaal ei kata neid kahjusid, mis kogu laenuportfelli pealt paratamatult tulevad. Pank peab samamoodi raha teenima — hoiustajatele maksma ja omanikule kasumit teenima. Ma leian, et see asi ei ole nii must-valge ja asjal on tahke palju rohkem.
