Ameeriklannat painab täiuslik mälu

 (35)
Ameeriklannat painab täiuslik mälu
---

Ameeriklanna Jill Price on mälu-uurijatele mõistatus: ta mäletab kõiki sündmusi igast päevast oma elus, alates teismeeast. Kuidas elab inimene, kes midagi unustada ei suuda? Ja kuidas sellelaadset täiuslikku mälu seletada?

Kas poleks tore, kui suudaksime kõike meelde jätta? Näha elu olulisi hetki enda ees kõigis detailides — kõik väärtuslikud kohtumised, peod, reisid, seiklused, kordaminekud? Kui mälestused ei tuhmuks iial, vaid oleks alati taastatavad, nagu videokogu pea sees? kirjutab ajakiri Tarkade Klubi.

“Keegi ei kujuta ette, mis tunne see tegelikult on,” ütleb 42aastane Jill Price. “Ka mitte teadlased, kes mind uurivad.”

Californias elaval naisel on peaaegu täiuslik mälu. Kuidas on elada unustamiseta? Ta alustab väikese võimetedemonstratsiooniga: “Millal te sündinud olete?” küsib ta. “Ah, see oli kolmapäev. Kaks päev hiljem tabas Los Angelest külmalaine ning mina ja mu ema keetsime suppi.”

Price istub Beverly Hillsi restoranis The Grill. Ta on blondide juustega kogukas naine, suurte siniste silmade ja ohtrate ehetega: suured kuldsed kõrvarõngad, hõbedased käevõrud, kaela ümber kee Taaveti tähega, mida ta kõnelemise ajal tihti sõrmede vahel keerutab. Ta juhatab ühes Los Angelese sünagoogis usukooli.

Möödaminnes mainib ta, et see on tema lemmikrestoran, juba 23 aastat, täpsemalt öeldes 20. septembrist 1985, mis oli reedene päev: “Siis istusin isaga sellesse lauda seal ja sõin kana küüslauguga. Ja mul oli peas suur kübar.”

Sel kolmapäeval tellib ta rääbisefileed spinatiga ja limonaadi, sellest saab järjekordne tähtsusetu detail, mida ta nüüdsest peale alati mäletama jääb. Sõnad, mis söömise ajal vahetatakse, vastasistuja nägu, punane märkmik, rohelisest klaasist laualambid, hallipäise kelneri viisakas tagasihoidlikkus — kõik see jääb tema mälusse kinni, selle vastu ei saa ta ise midagi teha.

Mistahes kuupäeva ka nimetada — Jill Price laob kõhklusteta välja, mida ta sel päeval koges, nägi ja kuulis. Ta mäletab paljusid lapsepõlveelamusi ning enamikke päevi üheksanda ja viieteistkümnenda eluaasta vahel, sealtmaalt on tema autobiograafiline mälu lausa lünkadeta: “Alates 5. veebruarist 1980 mäletan ma kõike. See oli teisipäev.”

Ta suudab korrektselt dateerida kõiki sündmusi, millest meedia on kõnelenud — niivõrd, kui ta neist tol ajal kuulis. Millal ja kus kukkus alla reisilennuk Concorde? Mis päeval vahistati O.J. Simpson? Millal puhkes teine Lahesõda? Price ei mõtle järele, vaevata puistab ta kuupäevi, arve, pikki lugusid.

“Inimesed ütlevad, oh, kui vaimustav, täiuslikku mälu omamine on kindlasti vahva,” sõnab ta. Ta huuled tõmbuvad kergeks naeratuseks. “Kuid see on ka kohutavalt painav.”

Sest iga kuri ütlus, iga viga, pettumus, ehmatus ja valu on tema jaoks armutult olemas. Tema puhul ei ravi aeg haavasid. “Ma ei vaata minevikule tagasi distantsilt; pigem on nii, et kogen kõike aina uuesti, see tekitab täpselt samu tundeid. See on kui lõputu segane film, mis mind täielikult endasse võib haarata. Stopp-nuppu ei ole.”

Vahetpidamata ründavad teda mälestuskillud, automaatselt ja kontrollimatult, justkui peas jooksev lõputu lint. Mõnikord vallandavad selle välised tegurid, mõni kindel lõhn, laul, sõna. Mõnikord tulevad mälestused aga iseenesest. Stseenid minevikust, ilusad ja koledad, tähendusrikkad ja tühised, tormavad metsikus segaduses üle tema “sisemise ekraani” ning tõrjuvad teinekord oleviku täiesti eemale. “See on tohutult väsitav.”

Nii võib juhtuda, et Jill Price, istudes restoranis ja vesteldes, on ühel hetkel taas nelja-aastane tüdrukuke, kes oma lasteaiarühmaga lastesaate “Seesamitänav” loojaid külastada soovis. Ta isa, kes oli Muppetsite autori agent, korraldas ekskursiooni. Kuid kuupäeva lähenedes jäi Jill mandlipõletikku ega tohtinud kaasa minna.

“Loomulikult ma tean, et see on tagasivaates tühiasi,” ütleb ta ja näpib rahutult kaelakeed. “See kõlab naeruväärselt, kuid kui see mulle meenub, kerkivad minus needsamad taltsutamatu pettumus ja viha, mida tundsin tookord väikese lapsena.”

Kas unustamiseta on üldse võimalik elada? Kas saab andestada, teistele ja iseendalegi? Ka tema elus on olnud saatuselööke, peretülisid, ema vähkihaigestumine, hiljem abikaasa Jimi ootamatu surm. Ja kuna halvad mälestused jälitasid teda visamalt kui teisi inimesi, kuna ta ei leidnud enam rahu, langes depressiooni ja kartis hulluda, istus ta 5. juunil 2000 (esmaspäev) arvuti ette ja trükkis Google’isse üheainsa sõna: mälu. Nii leidis ta James McGaugh’ — ning sai teaduse uurimisobjektiks.

76aastane McGaugh näeb välja kui sõbralik kelmikas vanaisa, ja seda ta ka on. Ta meisterdab lapselastele puust kiikhobuseid, mängib džässbändides klarnetit ja saksofoni. Seejuures on ta ka üks USA juhtivaid mälu-uurijaid. Ta rajas Irvine’is asuva California ülikooli juurde õppimise ja mälu neurobioloogia keskuse, on kirjutanud üle 500 erialaartikli ja mitmeid raamatuid, tema büroo seinad on täis tunnustusi ja aukirju. Nagu nii mõnigi tema vanusesse jõudnud väljapaistev teadlane, ei mõtle ta loobumisele.

“Loomulikult olin ma skeptiline, kui Jill mulle oma lugu rääkis,” meenutab McGaugh, sale ja hallipäine prillidega mees. “Kuid olen suurema osa elust veetnud uurides neid aju mehhanisme, mis on seotud jäävate mälestuste tekkimisega. Niisiis arvasin, et peaksin daamiga vähemasti tutvuma.”

Ajakirja Tarkade Klubi jaanuarinumbris:
  • Neandertallaste kõnekad geenid
  • Ameeriklaste elu Vene Tähelinnas
  • Täiusliku mälu needus
  • Fidel Castro triumf 50 aasta eest
  • Maailma noorim saar tõusis merepõhjast
  • Kas autotööstust puudutavatel vandenõuteooriatel on põhi all?
  • McGaugh ja tema kolleegid taipasid varsti, et nende ees oli haruldane juhtum — ehk koguni teaduslik sensatsioon. Just seepärast töötasid teadlased äärmiselt põhjalikult: viis aastat viisid nad Price’i peal läbi üha uusi neuropsühholoogilisi teste, kammisid erialakirjandust sarnaste juhtumite leidmiseks ja töötasid välja erilisi küsimuslehti, millega said kontrollida tema mälu võimeid.

    Korra pidi ta näiteks üles kirjutama kõigi lihavõttepühade kuupäevad 1980. kuni 2003. aastani. “Tal kulus 10 minutit ja eksis 24st kuupäevast vaid ühe puhul kahe päeva jagu,” sedastab McGaugh. Kaks aastat hiljem lasi ta katset korrata. Seekord olid kõik kuupäevad õiged. McGaugh: “See avaldas mulle eriti muljet, kuna ta on juuditar. Lihavõttepühadel pole tema jaoks mingit tähendust.”

    Ka tema autobiograafilisi väiteid said teadlased kergesti kontrollida, sest juba üheteistkümnendast eluaastast pidas ta üksikasjalikku päevikut. Pisikeste tähtedega on täis kirjutatud üle 50 000 lehekülje, täheldades üles iga tühisemagi sündmuse. Kirjutamine aitab tal peas korrastada seal vilavaid mõtteid ja pilte.

    Üleüldse on tal tungiv vajadus oma elu dokumenteerida. Tänaseni hoiab ta alles kõikvõimalikke mälestusesemeid lapsepõlvest: nukke, kaisuloomi, kassette, raamatuid, sahtlit kummutist, mis ta viiesena oli. Ta selgitab seda nii: “Ma pean saama oma mälestusi katsuda.”

    McGaugh ja ta kolleegid jõudsid lõpuks esimese avastuseni: Price’i episoodiline mälu, tema mälestused isiklikest läbielamistest ja sellega seotud tunnetest on väga täpsed, peaaegu täiuslikud. Sellist juhtumit pole mälu-uurimises veel varem kirjeldatud. Price erineb teistest eriliste mäletamisvõimetega inimestest nagu autistlikud endassetõmbunud anded. Ta ei kasuta ühtegi meeldejätmisnippi ja ka mõningaid mäluteste sooritab üllatavalt kehvasti.

    Nii valmistab talle raskusi luuletuste või arvuridade päheõppimine — see selgitab seda, miks ta koolis eriliste tulemustega silma ei paistnud. Tema semantiline mälu — faktiteadmised, mis tingimata igapäevaeluga seotud pole — on keskpärane.

    Kahe aasta eest avaldasid teadlased esimesed tulemused erialaajakirjas, reetmata selle juures uuritava isikut. Sestsaadik on McGaugh’ juures endast märku andnud üle 200 isiku, kes väidavad omal samuti olevat täiusliku episoodilise mälu. Suurem osa neist paljastati kiiresti kui petturid. Kuid kolmel isikul näib tõepoolest olevat sarnane imepärane võime. “Nende isiksused on väga erinevad, teised pole nii hirmunud kui Jill. Kuid testides saavutavad nad võrreldavaid tulemusi,” teatab McGaugh. Ühine on neil siiski teatavad sunduslikud jooned, eelkõige kaugele arenenud kogumiskirg. Kolm ülejäänut on vasakukäelised ning ka Price on katsetes näidanud tendentsi vasakukäelisusele. Kas see tähendab midagi? Teadlased on ettevaatlikud: “Esmalt me vaid kirjeldame, mida näeme.”

    Neurobioloogiliselt kirjeldades on mälestus ühenduste salvestatud muster aju närvirakkude vahel. See tekib nii, et närvirakkude võrgustikus aktiviseeritakse lühikeseks ajaks sünapsid. Mida tihedamini mälestust seejärel välja kutsutakse, seda tõenäolisem on, et närvirakkude vahel tekivad püsivad ühendused — ja et mälestus kantakse üle püsimälusse. Teoreetiliselt on olemas nii palju ühendusvõimalusi, et pikaajaliselt võib salvestada piiramatul hulgal mälestusi.

    Miks pole kõigil selline võime mäletada nagu Jill Price’il? “Kui suudaksime kõike kohe täpselt mäletada, oleks aju üle koormatud ja töötaks aeglasemalt,” ütleb McGaugh. Unustamine, arvatakse, on töökindla aju vajalik eeldus — kuigi Jill Price’i ja veel kolme supermäletaja puhul ilmselt mitte.

    McGaugh jaoks on mälukunstnikud mõistatuseks veel ühel põhjusel. Sest nad kõigutavad teooriat, millele ta juba pool sajandit oma uurimistööd rajanud on: tähelepanek, et mälestused jäävad ajju detailsemalt ja pikemalt, kui nad on seotud emotsioonidega. Muljed saavad emotsionaalse hinnangu mandelkehas, limbilise süsteemi kindlas ajupiirkonnas. Siin ja hipokambis otsustatakse, millist infot pikaajaliselt säilitatakse. Mida tugevamalt aktiviseerub mandelkeha, seda suurem on tõenäosus, et tekib püsiv mälestus.

    “Aga nüüd on meil neli inimest, kes seda printsiipi näivad rikkuvat, sest mäletavad ka kõige banaalsemaid ja tähtsusetumaid asju,” räägib teadlane. Ta ohkab. “Ma ise ei suuda ikka meelde jätta, millal suri Bing Crosby, kuigi ma olen seda viis korda järele vaadanud.”

    Koos kaastöötaja Larry Cahilli ja Harvardi ülikooli teadlastega analüüsib McGaugh uurimisaluste ajust tehtud magnetresonantsülesvõtteid. Nad on täheldanud juba mõningaid struktuurseid eriärasusi, mille plaanivad peatselt avaldada. Umbes paar tosinat paika meie imenaise ajus on ilmselt suuremad kui tavainimestel.

    Jill Price loodab kunagi saada rohkem vastuseid, miks ta teistest nii erinev on. Ja võibolla saab ta anda panuse ka selleks, et mäluteadus suure sammu edasi astuks.

    “Koostöö teadlastega annab mu elule vähemalt mõtte,” räägib ta. Ja siis poetab ta veel ühe lause, mis kõlab üllatavalt, arvestades, et selle naise mõtted keerlevad pidevalt ta enda ümber: “See siin on suurem kui mina.”