Alternatiiv Suurele Paugule: kosmoloogiline "jäätumine"

 (85)
Alternatiiv Suurele Paugule: kosmoloogiline "jäätumine"
Delfi

Universumi algushetk ei meenutanud niivõrd Suurt Pauku kui vee tardumist jääks, väidab rühm teoreetilisi füüsikuid Austraalia Melbourne’i ülikoolist ja kuninglikust tehnoloogiainstituudist RMIT.

Uurijad leiavad, et meie arusaama universumi olemusest võiks pöördeliselt muuta kõigile kristallidele, s.h jääle omaste mõrade ja lõhede lähem uurimine, vahendab Phys.org.

Projekti juht James Quach osutas, et nende teooria kujutab endast kõige hiljutisemat sammu inimkonna pikaajalistes püüdlustes mõista universumi päritolu ja olemust. 

Antiik-Kreeka filosoofid vaagisid, millest aine tehtud on: kas pidevast substantsist või üksikutest aatomitest?“ rääkis ta. „Tänu väga võimsate mikroskoopidele teame nüüd, et aine koosneb aatomeist.

Tuhandeid aastaid hiljem eeldas Albert Einstein, et aeg ja ruum on pidevad ja liiguvad sujuvalt, kuid tänapäeval usutakse, et väga väikeste mõõtmete juures ei pruugi see eeldus paika pidada.

Uus kvantgraafikulisuse (ingl Quantum Graphity) teooria annab mõista, et ruum võib koosneda jagamatutest ehituskividest, nagu imetillukestest aatomitest. Neid jagamatuid telliseid võiks võrrelda pikslitega, mis moodustavad kujutise kuvaril. Seni on suurimaks komistuskiviks selle hüpoteesi kinnitamisel jäänud asjaolu, et nood ruumi ehituskivid on liiga väikesed selleks, et neid oleks võimalik vahetult tuvastada.“

Seotud lood:

James Quach ja kolleegid usuvad aga, et on välja nuputanud, kuidas vaadelda „ruumipiksleid“ kaudselt.

„Kujutlegem varajast universumit vedelikuna,“ selgitas ta. „Jahenedes universum „kristalliseerub“ kolmeks ruumi- ja üheks ajamõõtmeks, mida me praegu näeme. Kvantgraafikulisuse teooria kohaselt peaksid tarduvasse universumisse tekkima praod samamoodi nagu need tekivad vee külmumisel jääks.“

Tehnoloogiainstituudi RMIT uurimisrühma liige, rakendusteaduste aseprofessor Andrew Greentree selgitas, et mõned sellistest mõradest peaksid olema nähtavad.

Valguse ja muude osakeste trajektoorid peaksid selliste defektide mõjul painduma või neilt peegelduma, nii et teoreetiliselt peaks olema võimalik neid mõjusid tuvastada,“ ütles ta.

Töörühm on mõned potentsiaalsetest mõjudest välja arvutanud ja kui katsed nende prognoose kinnitavad, saab küsimus, kas ruum on sile või koosneb hoopis tillikestest jagamatutest osadest, viimaks ometi lõpliku vastuse.

Uurimuse tulemused ilmusid ajakirja Physical Review D äsjases numbris.