Alpide suurim liustik Valais's on 20. sajandi jooksul lühenenud rohkem kui kahe kilomeetri võrra ning asjad pole paremad ka Šveitsi tuhande viiesaja väiksema liustikuga.

Liustike hääbumine ei ole aga hiljutise uurimuse kohaselt pelgalt inimtegevuse tulemus, lisanduvad looduslikud kliimamuutused. Tulemus kehtib tõenäoliselt ka maailma ülejäänud liustike jaoks. Glatsioloogid on juba üle 50 aasta teadnud, et liustikud on tundlikud reale kliimamuutujatele, millest kõiki ei saa globaalse soojenemise arvele kirjutada, vahendab Fyysika.ee Nature Newsi artiklit.

Tulemus ei sea aga uurimuse juhi, glatsioloog Matthias Hussi, sõnul kahtluse alla inimese põhjustatud kliimamuutuste aktuaalsust ega tõsidust. "Me näeme, et praegune liustike kahanemine võib olla põhjustatud võrdselt nii looduslikest kliimamuutustest kui antropogeensest, kasvuhoonegaaside tõttu soojenemisest."

"See on esimene detailne uuring, mis seostab teadaolevad kliimamuutujad liustike käitumistega. Arvestades liustike tähtsust kohalikus veevarustuses on see elutähtis informatsioon," ütles Georg Kaser, Innsbrucki ülikooli glatsioloog, kes ise uurimuses ei osalenud.

Teadlased on juba ammu kahtlustanud, et liustikud on äärmiselt tundlikud looduslikele kliimatsüklitele nagu Atlandi ookeani põhjaosa pinnatemperatuuri rütmilised kõikumised. Kuuekümne aasta jooksul kõigub temperatuur umbes 1 °C võrra. Atlandi aastakümnete vältel kõikumist (AMO, Atlantic multidecadal oscillation, toim.) põhjustavad ookeaniringe muutused. Nähtus mõjutab ka Atlandi orkaanide teket ja Euroopa sademetehulka.

Enamikes kohtades on liustike taganemise ja kohalikku kliimat kajastavaid andmeid uurijatele liiga vähe, et eristada looduslikku tsüklit inimtegevuse tagajärjel toimunud soojenemisest. Šveitsi Alpe on siiski viimase saja aasta jooksul piisavalt hästi jälgitud. Hussil ja tema töörühmal õnnestus leida ligi kümne tuhande vaatluse andmed ning koostada nende põhjal 30 liustiku kohta ruumiline arvutisimulatsioon. Võrreldes päevas toimuvat liustike sulamist, lume ladestumist ning jää ja lume ruumala muutust laialt kasutatava AMO indeksiga, eraldasid nad looduslikud kliimamuudatused. Kuigi liustike ruumala paiguti erines, järgisid kõik vaadeldud liustikud sama AMO trendi.

Kolmkümmend liustikku on 1910. aastast kaotanud kokku 13 kuupkilomeetrit jääd, umbes poole oma algsest ruumalast. Jahedad AMO faasid 1910. ja 1970. aastatel, mil nende mass suurenes, ei suutnud kompenseerida kaotust soojadel perioodel 1940ndatel ja alates 1980. aastast. Rohkem sademeid langes liustikele vihmana kui lumena. Teadlased usuvad, et muutuste eest vastutavad nii looduslik tsükkel kui ka inimtegevus, mis mängib nüüd suuremat rolli kui 20. sajandi alguses.

Looduslikud kliimamuutused on tõenäoliselt viinud liustike hääbumiseni ja õhukesemaks muutumiseni ka maailma ülejäänud paigus, ütles Kaser. Näiteks tema enda tehtud uurimus Kilimandžaro liustikest Tansaanias näitab, et dramaatiline vähenemine on tingitud peamiselt aastakümneid läbivast õhuniiskuse kõikumiste mustritest.

Küsimus globaalse soojenemise mõjust liustikele kerkis päevakorda aasta alguses, mil Rahvusvahelise Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) raportis leiti viga. Viimane väitis, et Himaalaja liustikud võivad kaduda juba 2035. aastaks. Tõusnud pahameel seadis küsitavuse alla kogu IPCC senise tegevuse ja päädis Akadeemiatevaheliste Nõukogu (InterAcademy Council) sõltumatu revisjoniga, nõukokku kuuluvad 15 riigi rahvuslikud akadeemiad.

Teadlased on siiski kindlad, et uued leiud ei süüta uusi vastuolusid. "Ilma selliste uurimusteta oleks kliimateadus tegelikult vähem usutav kui praegu," ütles Martin Beniston, Genfi ülikooli kliimateadlane, kes uuringus ei osalenud. "Globaalsest soojenemisest põhjustatud probleemid on tingitud nii inimtegevusest kui ka looduslikest muudatustest. Need uued leiud illustreerivad harukordselt, kui kompleksne see probleem on. Küsimus on teaduslikus aususes, kui tunnistada, et kõik kliimamuutused on tingitud ainult kasvuhoonegaasidest," lisas ta.

Beniston möönab, et looduslikest kliimamuutustest arusaamine ei tee siiski probleemi olematuks. "Isegi, kui kasvuhoonegaaside osalus liustike sulamises on kõigest 50%, on see kõike muud kui välistatav."

Kuigi Himaalaja liustikud ei ole nii haavatavad kui IPCC raport algselt väitis, on Euroopa Alpide liustikud juba hääbumas. Kaseri sõnul võivad nad sajandi lõpuks kaotada kuni 90% praegusest massist.