Uue asteroidi avastamise järel tähistatakse ta aastanumbrist ja kahest tähest (viimasel ajal lisandub veel number - asteroide leitakse aasta jooksul juba nii palju, et kahest tähest jääks väheks) koosneva kombinatsiooniga. Järjekorranumber ja nimi antakse asteroidile alles siis, kui ta orbiit on vaatlustega nii täpselt määratud, et selle abil saaks ta uuesti üles leida. Sellegipoolest läks 3. oktoobril 1911 Viini observatooriumis Johann Palisa poolt avastatud asteroid 719 Albert kaduma. Viini observatooriumile helde annetuse teinud paruni nime kandvat asteroidi nähti viimati avastamisele järgnenud päeval, 4. oktoobril. Siis vaatles teda peale J. Palisa ka üks astronoom Kopenhaageni observatooriumist. Seejärel jäi 719 Albert kadunuks ligi 89 aastaks.
Selle aasta 1. mail leidis astronoom Jeff A. Larsen uue asteroidi 2000JW8. Seda vaatles järgnevatel öödel veel mitu astronoomi, nii et Väikeplaneetide Keskuses (USA) saadi välja arvutada tema orbiit. Ja üllatuslikult selgus, et see langes kokku juba ammu silmist kaotatud asteroidi 719 Alberti orbiidiga! 719 Albert läheneb Maale iga 30 aasta järel, viimased lähenemised olid 1911, 1941 ja 1971, järgmine tuleb 5. septembril 2001. Seejuures ei tule ta Maale kunagi lähemale kui 30 miljonit kilomeetrit, mis on umbes viiendik Maa ja Päikese vahelisest kaugusest. 719 Alberti läbimõõt pole kuigi täpselt teada, arvatakse, et see jääb vahemikku 2 kuni 4 kilomeetrit.
Kondikujuline asteroid Kleopatra Eelmise aasta novembris oli asteroid 216 Kleopatra vaatlemiseks soodsas asendis. Maailma suurima, Arecibo (Puerto-Rico) 305-meetrise raadioteleskoobiga sel ajal tehtud radarvaatlused näitasid, et tegemist on ühe kõige eriskummalisema asteroidiga üldse. Osutus, et ta on hantli- ehk kondikujuline, mõõtmetega 217x94x81 km. Õigupoolest on olemas küll võimalus, et "hantli" "käepidemes" on tühik ja "raskused" polegi omavahel ühendatud ning tegemist on hoopis kaksikasteroidiga, kuid seda peetakse siiski vähetõenäoliseks.
Spektraalvaatlused on näidanud 216 Kleopatra suurt metallide sisaldust. Kuna radarvaatlustel ilmnes ka tema hea peegeldusvõime, siis on üpris tõenäoline, et ta põhiliselt koosnebki metallist, arvatavasti raua ja nikli sulamist. Tõeline hantel kosmilistele hiiglastele! Arvatakse, et Kleopatra on tekkinud kahe asteroidi kokkupõrke tulemusel. Kokkupõrganud komponendid pärinevad seejuures mõne kunagi purunenud suurema taevakeha metalsest tuumast.
Erosel oli pööripäev Selle aasta veebruaris asteroid Erose ümber orbiidile läinud automaatjaamal NEAR hakkas 13.(!) mail tõrkuma üks seadmetest - infrapuna-spektromeeter NIS, mis seejärel välja lülitati. Selle aparaadi põhiülesandeks oli kaardistada Erose pinna mineraalset koostist. Enne rikkiminekut oli ta jõudnud uurida juba 60% selle asteroidi pinnast.
30. aprillil alandati NEAR-i obiidi kõrgust 50 kilomeetrini, mis võimaldab Erost detailsemalt uurida. Sellele orbiidile jääb NEAR 7. juulini, mil alustatakse manöövrit tema orbiidi kõrguse edasiseks vähendamiseks 35 kilomeetrini.
Varsti pärast NEAR-i uuele orbiidile jõudmist toimus Päikesel plahvatus, mis paiskas kosmilisse ruumi suure hulga laetud osakesi ja võimaldas sellega NEAR-il määrata Erose pinna keemilist koostist. (Keemilise koostise määramiseks kasutab NEAR röntgen-gammaspektromeetrit, mis registreerib kosmilise kiirguse mõjul tekkivat ja Erose pinna keemilisest koostisest sõltuvat fluorestsentskiirgust.) Selgus, et Eros on hästi vana, tema pinna keemiline koostis sarnaneb Päikesesüsteemi kõige vanemate objektide - kondriitide (teatavat sorti meteoriidid) omale. Kas see kehtib kogu asteroidi või ainult uuritud, umbes 6 km läbimõõduga ala kohta, eks seda näita edasised mõõtmised.
25. juunil, natuke pärast pööripäeva Maal (suvist põhjapoolkeral), oli pööripäev ka Erosel. Tema põhjapoolkeral algas nüüd sügis, lõunapoolkeral aga kevad. Esmakordselt pärast NEAR-i saabumist Erose juurde pääses Päike valgustama lõunapoolust. Esialgu tundub isegi naljakas mõtelda, et millelgi nii väikesel kui asteroid on ka aastaajad, aga lõppude lõpuks ei sõltu see ju taevakeha suurusest. Erose orbiit on hästi piklik, tema kaugus Päikesest muutub täistiiru jooksul piirides 1,13 aü kuni 1,8 aü (aü - astronoomiline ühik, võrdub Maa ja Päikese keskmise vahekaugusega). Seetõttu paistab põhjapoolkera kevadel Päike Eroselt vaadatuna poolteist korda suuremana ning annab ligi kaks ja pool korda rohkem energiat kui sügisel. Kuna Päikesele lähemal liigub iga taevakeha kiiremini kui temast kaugemal (mäletate Kepleri II seadust?), siis on Erose aastaajad ka väga erineva pikkusega. Nii kestab tema põhjapoolkeral kevad kolm ja pool (maist) kuud, sügis aga kaks korda kauem - tervelt seitse kuud. Lõunapoolkeral on asi muidugi vastupidine. Erose aasta on Maa aastast pikem, kestes aasta ja 9 kuud, ööpäev on aga lühem - vaid 5 tundi ja 16 minutit. Erose pöörlemistelg on tema orbiidi tasandis samamoodi kui planeet Uraanilgi, ta nagu veereks ümber Päikese.
