Alaska rannikule mõjub hävitavalt kolm üksteisega seotud tegurit korraga — soojenev ookean, tugevamad lained ja pikem jäävaba periood. Nende tegurite koosmõju on Alaska põhjatipu Point Barrow ja Phudhoe Bay vahelisele rannikule väga raskelt mõjunud. Igal aastal kaob merre mitukümmend meetrit endist maismaad, vahendab Novaator LiveScience’i uudist.

„See on tõesti uskumatu pilt,” ütleb Robert Anderson Colorado ülikoolist. Andersoni ja tema töörühma tehtud videod ja fotod näitavad, kuidas suured külmunud aleuriidi ja turbaplokid merre vajuvad.

Pikem ja soojem suvi aitab setetes olevat vett sulatada ning muudab need sellega erosioonile vastuvõtlikumaks. Jäävaba periood on pikenenud keskmiselt kaks nädalat kümne aasta kohta, mis tähendab, et lainetel on kauem aega rannikut hävitada. Samuti on jää suvel kaugemale taandunud ning lainetel on seetõttu enam ruumi suuremaks kasvada, et keskmiselt 3,5 meetri kõrgust kaldajärsakut tõhusamalt uuristada.

„Me näeme siin kolmikefekti ning tulevikus saame prognoosida vaid erosiooni kiirenemist, sest merejää taandub üha kaugemale ning meri soojeneb veelgi,” ütleb Anderson.

Nii kiire erosioon on võimalik seetõttu, et ranniku geoloogiline ehitus ei ole erosioonile kuigi vastupidav. Pehmed külmunud setted on lainetele kerge saak, eriti veel soojenevas kliimas. Mõistagi ei ole globaalne soojenemine igal pool toonud kaasa ulatuslikku erosiooni. Üldiselt domineerivad enamikel rannikulõikudel tänapäeval kulutusprotsessid, kuid erosiooni kiirus võib kõvematest kivimitest koosneva aluspõhja korral ulatuda vaid mõne millimeetrini aastas.

Alaska põhjaosas elab väga vähe inimesi ning ühtegi linna ohustatud rannikulõigul ei ole. Sellele vaatamata on piirkond oluline lindude pesitsusala ning seal on mitmeid naftatööstuse rajatisi ning sõjaväeobjekte, mis võivad Andersoni sõnul merre kaduda vaid mõne aastaga isegi siis, kui asuvad praegu rannikust kilomeetri kaugusel.