Alar Tamming: psühholoogilised vead ja äri

 (11)
Alar Tamming: psühholoogilised vead ja äri
Foto: Eesti Ekspress, Tiit Blaat

Ärge uskuge kõike, mida ajakirjanduses kirjutatakse, soovitab AS Tavidi nõukogu esimees ja psühholoogia teadusmagister Alar Tamming. “Tuleb proovida vabastada end kollektiivsetest mõttemustritest ja hakata usaldama iseenda sisemist tarkust.”

1998. aastal läks pankrotti LTCM (Long Term capital Management) fond. Tegemist oli tähelepanuväärse sündmusega, sest fondi asutajad Myron Scholes and Robert C Merton olid saanud Nobeli preemia majanduses.

Oma suurepärast tuletisväärtpaberite väärtuse määramise ideed praktikas ellu viies tabas neid ebaõnnestumine. Näiliselt ei tohiks sellel midagi olla psühholoogiaga pistmist, sest ebaõnne põhjustas Mehhiko raha devalveerimine, mis aga polnud neil üheski valemis sisse arvestatud.

Fondi juhid kasutasid keerulisi majandusvalemeid, mis oleks pidanud neile edu tooma. Ainus raha, mis nad nende valemite koostamisest said, oli Nobeli preemiaga kaasnenud 6 miljonit dollarit. Kahjum, mis tekitati investoritele oli üle nelja miljardi. Tekib küsimus, kuidas saavad sellised asjad olla võimalikud.

Usk ennustatavasse tulevikku on viga

Esimene suurem viga on üldinimlik. See on inimeste usk, et tulevikku on võimalik ette ennustada. Et inimesed on piisavalt haritud ja targad, et teada, mis homme juhtub. Üldreeglina ei ole homse ennustamine eriti keeruline. Näiteks homse ilma ennustus on täpne 95% ulatuses. Kusjuures igal ühel on ise võimalik ilma ennustamisel saavutada ka 70% täpsus. Nimelt tuleb ennustada, et homne ilm on täpselt samasugune kui täna. Ja ligi 70 % täpsusega on Teil õigus.

Sama on valuutakursside ja aktsiate hindadega. Suure tõenäosusega jätkub sama trend . Kui hinnad tõusevad, siis jätkavad nad tõusmist. Kui püsivad kuskil vahemikus, siis jätkavad seal püsimist. Kui kukuvad siis jätkavad kukkumist. Kuid pikemas perspektiivis on võimatu ette ennustada milline ilm on kümne aasta pärast või mis on nafta hind aastal 2012.

Kui vaadata minevikku, siis on aeg-ajalt leidnud aset ootamatud, etteennustamatud sündmused. Nõukogude Liidu kokkukukkumist ei osanud keegi ette näha, Maailma kaubanduskeskuse ründamine oli täielikult ootamatu ja maailma muutev. Möödunud sajandis pikemalt tuhnides leiab selliseid sündmusi lõputult: Kuuba kriis, aatomipommi leiutamine, kaks maailmasõda negatiivse poole pealt ja lennunduse areng, interneti kasutuselevõtt ja inforevolutsioon positiivse poole pealt jne.

Siinkohal jätame minemata 19. sajandisse koos hõõglampide, röntgenkiirguse avastamise, aurumootori ja esimese kinofilmiga 1895. aastal, mis kõik muutsid maailma tundmatuseni. Kuid kuna psühholoogiliselt on inimestel hirm ebaselguse ees, siis tulevikku selliseid, eriti negatiivseid ootamatusi ei planeerita. Mis muidugi ei tähenda, et need jääksid tulemata.

21. sajandi enam-vähem kindlalt toimuvad ootamatud sündmused (lubage siin natuke kriitikavabalt fantaseerida) on ookeanide veetaseme tõus ettearvatust rohkem, tuumapomm või nn räpane pomm mõnes suurlinnas ja Krakatau taolise hiidvulkaani purse. Lisaks tabab Jaapani hiigelmaavärin ja maailma enneolematu majanduskriis ning sellele järgnev hüperinflatsioon, mis ilmub ei tea kust, aga kindlasti mitte poliitikute valedest otsustest, grupimõtlemisest ega inimlikust rumalusest.

Positiivsete sündmuste hulka võivad kuuluda nanotehnoloogia ja biotehnoloogia võidukäik või mõni täiesti ootamatu ja seni teadusele võimatu sündmus (näiteks aatomi teleportatsioon).

Süüdi on teised?

Siinkohal on paras aeg välja tuua teine psühholoogiline viga. Inimesed omistavad edukad äritehingud oma tarkusele, kuid ebaõnnestumised kellelegi teisele, näiteks poliitikutele ja järelevalveorganitele, kes peaks teoreetiliselt jälgima, et kõik on korras.

Kui kinnisvarabuumi ja börsitõusu ajal teenitakse suuri kasumeid, siis on see vaieldamatult iseenda geniaalsuse ilming, aga kui kätte jõuab kinnisvarakriis ja börsikrahh on tegemist minust sõltumatu sündmusega ja ma olen ohver kes vajab riigi toetust.

Lihtsamatest psühholoogilistest vigadest on kõik kuulnud. Näiteks soovmõtlemine. Kui inimene ostab mingit aktsiat, siis tema usk antud aktsia tõusu suureneb.

Kollektiivne mõtlemine

Üks levinumaid vigu on kollektiivne mõtlemine. Nimelt on inimeste mõtlemine paljuski mitte vaba ja iseseisev, vaid tingitud ühiskonnas levinud hoiakutest ja mõttemallidest.

Kui töötad pangas, siis näed sa kõike läbi pankuri silmade, kui sa oled kirurg, siis sinu arust tegeleb kogu maailm ainult jalaluude murdmisega. Kollektiivne mõtlemine on nii domineeriv, et seda isegi ei panda enam tähele ja kui keegi esitab lapselikke naiivseid küsimusi, siis need lihtsalt naerdakse välja.

Näiteks mis on aktsia? Kas ta on väärtpaber, mida soetatakse selleks, et teda kallimalt edasi müüa või on tema olemus midagi muud? Kas raha on paber ja pankades olev elektriimpulss või ta peaks olema vahetusväärtus sinu tehtud töö produkti vahetamiseks teise samaväärse produkti vastu? Ja kui ta on vahetusväärtus, siis miks aja jooksul tema väärtus kahaneb ehk teiste sõnadega, miks tekkib inflatsioon?

Aktsia puhul on tegelikult tegemist ettevõttest ühe osa omamisega. Kui ostad endale ühe Baltika aktsia ja hiljem hind langeb kaks korda, oled sa endiselt ühe aktsia omanik. Seepärast hämmastavadki mind alati ajalehtedest loetud väljendid miljarditest, mis börsid on mõne päevaga minema lennanud. Reaalsus on see, et neid miljardeid pole kunagi olemas olnudki.

Pankrott? Ilmvõimatu!

Siinkohal tuleb mängu veel järgnev fenomen: aktsiahinna tõusu korral arvestab inimene tõusuhinna juba omaenda rahaks ja kui kursid langevad, on tal tunne, et teda on röövitud; midagi nagu oleks temalt ebaõiglaselt ära võetud. Rääkimata sellest, et aktsiate puhul tundub aktsionäridele olevat välistatud ettevõtte pankrotti minek ja seeläbi raha kaotamine.

See võib juhtuda Venemaal Jukosega, aga mujal mitte. Ning veelgi enam, kollektiivses teadvuses on arvamus, et pankades raha säilib ja nende pankroti korral kompenseerib valitsus või keegi teine inimeste pangas oleva raha. Seaduse järgi tõesti kompenseerib, osaliselt kuni 50 000 euro väärtuses. Aga seda, et pärast Ameerika Suurt Depressiooni läks Euroopas üle 3000 panga pankrotti, ei mäleta peaaegu keegi, rääkimata küsimusest, kas kellelgi on üldse seda raha, millega planeeritakse kahjud kompenseerida.

Kuidas olla edukas?

Kõige levinum kaitsemehhanism on ratsionaliseerimine. Piisab lausest — majandus ongi tsükliline. Et see on täiesti normaalne, et tõusule järgneb langus, ja kuna praegu on langus, siis varsti seisab ees tõus ning kõik noogutavad rahulolevalt, sest pinge kaob. Lisaküsimusi ei esitata. Milleks?

Teada saada, et Jaapanis on kakskümmend aastat pärast kriisi algust aktsiahindade väärtusest järgi alla 20 protsendi ja sama võib oodata kogu maailma… Või kuulda Kondratjevi majandustsüklitest, mis vältavad üle 60 aasta ja mille ajal finantskapital täielikult hävib…

Kõige lihtsam on aga kaitsemehhanismidest kasutada repressiooni — hirmutavad mõtted surutakse teadvusest välja ja nendele ei mõelda. Või ilmnevad need läbi ühe meeldivaima ja tervema kaitsemehhanismi, milleks on huumor. Visatakse nalja antud olukorra üle. Nii ilmubki analüütikute osta, hoia ja müü kõrvale tõelise investori soovitus — „hoia eemale“.

Kuidas siis olla edukas. Võibolla peaks alustama sellest, et ei tasu uskuda kõike, mis ajakirjanduses kirjutatakse. Tuleb proovida vabastada end kollektiivsetest mõttemustritest ja hakata usaldama iseenda sisemist tarkust. Mis tahes ajaloolises situatsioonis on kõige kasulikum olla teadlik sellest, mis võib juhtuda ja vastavalt valmistuda.