Ajuteadlased uurivad: kas matemaatika on üldse võimalik noortele huvitavaks teha?

 (31)
Kiltsi põhikooli tund
Foto on illustreerivFoto: Anni Õnneleid

Didaktikud, psühholoogid ja ajuteadlased väidavad, et kui lastele anda võimalus jõuda matemaatikas ülesande lahenduseni iseseisvalt ja loovalt, siis nende tulemused paranevad võrreldes nendega, kes järgivad etteantud lahenduskäike ja juhiseid, kirjutas Forskning & Framsteg

Varem olid õpetajad ja neuroteadlased vastasleerides, kuid kuna matemaatika tekitab paljudele õpilastele probleeme, siis on nad hakanud otsima ühiseid koostöövõimalusi ning uusi õpetamismeetodeid. Rootsi Umeå Ülikoolis on juba mõnda aega käimas uurimistöö, mille käigus püütakse välja selgitada, mis toimub matemaatikaülesandeid lahendavate õpilaste ajus.

“Oleme juba pikka aega teadnud, et paljudel õpilastel on matemaatikaga probleeme. Neil on raske õppida, asju meelde jätta ja nad peavad matemaatikat igavaks,” ütles ülikooli matemaatika didaktika professor Johan Lithner. Ta lisas, et põhjus võib tegelikult olla õpetamismeetodis, mis sageli põhineb täielikult etteantud lahenduskäikude järgimises ja kordamises.

Ühest küljest on sel moel matemaatikat lihtne õpetada, aga nii ei teki aine vastu vaimustust ning lapsed ei saa isegi aru, mis see matemaatika on. Laste suhtumine ainesse ja halvad õppetulemused ajendasidki ülikooli tegema uurimistööd, et leida mõni parem viis aine õpetamiseks.

Seotud lood:

Jäljendajad ja loomingulised mõtlejad

Johan Lithner ja tema kolleegid tegid koostööd professor Bert Jonssoni ja teiste psühholoogia erialade uurijatega. Koos viidi läbi katse, kus kaks õpilasrühma suutsid probleemi erineval viisil lahendada. Esimesele ehk n-ö jäljendajate rühmale anti valem, mille järgi tuli ülesanne ära lahendada. Teisele rühmale anti korraldus mõelda ise ja jõuda tulemuseni loominguliselt.

Selles testis õnnestusid paremini jäljendajad. Teisel rühmal võttis lahenduskäiguni jõudmine aega. Huvitav on see, et kui teadlased nädal hiljem kordasid sama testi, siis olid saadud tulemused vastupidised. Need, kes pidid ise mõtlema, olid kiiremad ja andsid rohkem õigeid vastuseid.

Mida sellest järeldada? See test oli andnud õpilastele uue meetodi ülesannete lahendamiseks ning matemaatikale lähenemiseks, ent testi tulemused vajasid veel kinnitamist.

Aju toimib hoopis teisiti

Selleks, et uurimusega edasi minna, kaasati uurimisse ka neuroteadlased ning koos jätkati analoogseid, kahe õpilasrühmaga katseid. Nende katsete ajal jälgisid õpilasi ka neuroteaduste osakonna magnetkaamerad.

Kaamerate salvestistest selgus, et loovalt ülesandeid lahendanud õpilastel oli teistega võrreldes madalam ajuaktiivsus ning nad kasutasid ka hoopis teisi aju osasid. Johan Lithner arvas, et valemeid kasutanud õpilased püüdsid enne alustamist meenutada lahenduskäike, teised aga tegelesid ülesandega vahetult. Lisaks oli näha, et loominguliselt lähenenud õpilased hakkasid matemaatikat ka sügavamalt mõistma.

Tulemused on mitmes mõttes üllatavad. Muidugi on ebatavaline kasutada sellise uurimustöö juures aju-uuringuid, kuid neist oli abi, sest näeme, et Johan Lithneril oli õigus, kui ta ütles, et kasvõi üks loominguline matemaatikatund võib muuta õpilaste aju kasutamise viisi nii, et arvutamine muutub nende jaoks lihtsamaks. Nii ei parane mitte ainult andekate õpilaste tulemused, vaid kõigi.

Uuringud pole veel siiski lõppenud. Koos psühholoogidega jätkatakse tööd uute õppemeetodite leidmiseks õpiraskustega lastele ning lisaks püütakse innustada ka õpetajaid arendama oma õpetamismeetodeid nii, et need põhineksid rohkem loovusel, mitte jäljendamisel.