Igaüks neist täidab eri ülesannet. Mõned neuronirühmad aktiveeruvad, kui tunneme ära inimese näo, teised, kui loeme raamatut, kolmandad, kui tõstame käed üles, jne.

Tänavu juuli keskel avaldasid uurijad uue revolutsioonilise kaardi inimajust, kuhu on kantud ligi sada varem tundmatut piirkonda. Vastne kaart pakub enneolematult põhjalikku pilguheitu inimmõistuse neuroloogilisele masinavärgile.

Abivahend võimaldab teadlastel paremini mõista aju ehitust ja selles toimuvaid protsesse eri arenguetappides lapseeast raugapõlveni, aga ka näiteks seda, kuidas haigused nagu Alzheimeri tõbi ja skisofreenia mõtlemiselundi tööd häirivad.

Kaardi koostamiseks kasutati tipptehnoloogilisi tomograafe ja raale, millel töötavad tehisintellekti-programmid „õppisid“ ajupiirkondi tuvastama sadadelt katsealustelt kogutud tohutuid andmehulki töödeldes. Taoline lähenemine inimaju kaardistamisele on senistest pingutustest keerulisim ja põhjelikem.

Esimesed märgid aju varjatud geograafiast ilmutasid end juba rohkem kui 150 aastat tagasi, 1860ndatel aastatel, kui arst Pierre Paul Broca avastas nn Broca piirkonna — aju osa, mis aktiveerub rääkimisel ja siis, kui üritame teiste inimeste jutust aru saada.

1907. aastal avaldas Korbinian Brodmann kataloogi, mis hõlmas 52 eristatud ajupiirkonda. Neuroloogid on oma töös tollest käsitsi joonistatud kaardist lähtunud sellest ajast peale, ehkki ajapikku on uurimistöö käigus lisandunud mõõdukas hulk uusi piirkondi. Pikka aega kujutaski Brodmanni kaart endast aju-neuroloogia standardit.

2013. aastal võtsid Washingtoni ülikooli meditsiiniteaduskonna neuroteadlane, uue uurimuse juhtiv autor Matthew F. Glasser ja kolleegid eesmärgiks luua uus standard. Selles ettevõtmises toetusid nad nn inimkonnektoomi-projekti (ingl Human Connectome Project) raames 1200-lt vabatahtlikult võimsate uute tomograafidega kogutud andmeid.

Lisaks 83 juba tuttavale piirkonnale nagu Broca piirkond kirjeldab vastne kaart veel 97 piirkonda, mis olid seni kas teadusele üldse tundmatud või lihtsalt unustatud.

Paljud eksperdid usuvad, et lähemal uurimisel osutub aju veelgi piirkondaderikkamaks, kusjuures kõik need piirkonnad teevad ühise hüve nimel kuidagi koostööd. Tõenäoliselt jagunevad paljud noist piirkondadest väiksemateks allüksusteks.

Niisiis ei kujuta uus ja edusammuna kahtlemata oluline ajuatlas endast kaugeltki mitte viimast sõna aju töö kaardistamikse vallas. Kõigi piirkondade täpsete ülesannete väljaselgitamine võib aega võtta aastakümneid ja eelseisvatel kümnenditel avastatakse kindlasti lisaks uusi eraldiseisvaid ajupiirkondi.