Ärkame hommikuti üles, vaigistame äratuskella, leiame tee kööki, lülitame sisse kohviaparaadi, sööme mõne võileiva, peseme hambad, paneme riidesse, istume autosse või siseneme ühistransporti, et sõita tööle - kõik need tegevused toimuvad meie elus igapäevaselt justkui autopiloodiga. Kuid iga selline tegevus koosneb paljudest väikestest ülesannetest, mille aju ühendab ühtseks tervikuks. Kuidas ta sellega hakkama saab?

Teadlased väidavad, et harjumuspärased toimingud aitavad aju rutiinist vabastada, võimaldades sel ette võtta olulisemad ülesanded. See tähendab, et neurofüsioloogia seisukohast koormatakse eesajukoore - meie peamist analüütilist keskust, mis vastutab teadliku elu eest - ressursse.

Harjumus siseneb subkortikaalsetesse struktuuridesse, mida nimetatakse basaalganglioniteks ehk basaaltuumadeks ja nendes salvestub seal omalaadne kaart soovitud toimingute algoritmiga, mille kohaselt hakatakse edaspidi "automaatrežiimis" töötama.

Basaalganglionite funktsioone ja toimimist pole teadlased lõpuni välja selgitanud – töö selle nimel käib maailma tippülikoolides -, kuid selle, et harjumused on neuroloogiliste mehhanismide töö tulemus, mille eesmärk on aju jõupingutuste optimeerimine, tegid 1990. aastate alguses kindlaks Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi teadlased. Ilmselt läheksime peagi hulluks, kui peaksime iga päev mõtlema sellele, kuidas kingapaelu kokku siduda ja hambaid pesta. Harjumused võimaldavad meil mõelda palju tähtsamatele asjadele ning olulist ressurssi ajus vabastada. Kuid nagu alati kaasneb looduse poolt antud heaga ka mõnda sellist, mis nii hea ei ole.

Teadlased kinnitavad, et 40 protsenti tegevustest panevad inimesed toime "automaatrežiimil", harjumuste mõjul, ilma teadlikke otsuseid vastu võtmata. Kui olla täpsem, siis me oleme need otsused kunagi juba ammu langetanud ning tänu sellele vabanesime näiteks üksildusest, igavusest, hirmust, meid koormanud kohustustest või saavutasime tänu sellele füüsilise naudingu ning endorfiinide eritumise.

Selle pärast käime näiteks enne magamaminekut külmkapi kallal, võtsime kunagi kätte esimese sigareti. Või mõni meist pettis esimest korda naist või astus koduteel korraks üle kasiino lävepaku. Siit algavad kõik hädad: märk - harjumuspärane tegevus - tasu. Aja jooksul sulandub märk peaaegu autasuga ja meie ajus eksisteerib kirglik ning vastupandamatu soov suitsetada, öösel maiustada või mänguautomaati raha sisse toppida. Nii muutuvad inimesed oma harjumuste ohvriks.

See järeldus ei meeldi tõenäoliselt mõnedele meie ajakirjanduses moraali lugeda armastavale pseudoharitlasele, kuid inimene on looduse osa. Täpselt samamoodi peavad ennast üleval näiteks laborirotid, kes peavad maiustuse saamise nimel läbima labürindi või vajutama selleks lülitit ja kes jätkavad selle tegemist ka siis, kui neid enam selle järel autasu ei oota. Kui loomake selle probleemi esimest korda lahendas, olid aju juttkeha neuronid kogu protsessi vältel erutatud, kuid kui pärast katseseeriat rott sellega harjus, registreeriti erutus ajus katse alguses ja lõpus. Pärast käitumismustri kujunemist muutub harjumuse murdmine raskeks.

Rottide käitumist üritati muuta, pakkudes neile maiust siis, kui nad lülitit ei vajuta või labürinti ei läbi. Mõnel tekitas harjumustest lahti saamine raskusi, mõni sai sellega kiiremini hakkama. Inimese aju on mõistagi keerulisem kui närilise oma, kuid tervikuna muudab kujunenud harjumus ka subkortikaalsete struktuuride toimimist. Ja ehkki harjumus ja sõltuvus pole üks ja sama asi, võib üks sageli üle minna teiseks, nii et kui suudaksime kuidagi harjumuse mehhanismi alla suruda, suudaksime end edaspidi kaitsta ka kahjulike sõltuvuste eest.

Seda, et inimene on harjumuste kütkes, kasutavad oma töös osavalt ära marketoloogid, kes sobitavad kaubad klientide olemasolevate harjumustega või tulevad välja uue harjumuste "silmusega". Märkideks, mis aitavad neid käivitada, võivad olla vahutav šampoon, piparmündimaitseline hambapasta või võimsa automootori hääl.

Kuulus näide sellest vallast on hambapasta Pepsodent, mis pidi reklaami kohaselt kollakad hambad muutma lumivalgeteks ja mille reklaamimiseks 1930.-1940. aastatel rakendasid firma omanikud terve tollase Hollywoodi tähtede plejaadi. Meile, eestlastele on Pepsodent brändina võõras, kuid ameeriklastele tähendasid need reklaamid kolmveerand sajandit tagasi seda, et tänu neile saadi terve Ameerika igapäevaselt hambaid pesema.

Marketoloogid valmistasid toona uue "silmuse" - ei taha kollaseid, vaid säravvalgeid hambaid nagu Gary Grantil. Ja töötas!

Tegelikult ei ole inimene ori ning ei pea selleks ka hakkama. Kõik on meie endi kätes. Igaüks võib valida seda, kuidas elab ning millises suunas liigub. Tegelikult seisneb selles ka harjumuste jõud.