Ajalugu kubiseb libameteoriidi taolistest tempudest
Tutvustame tähelepanuväärsemaid ja pentsikumaid hanekstõmbamisi läbi aegade.
Raeliidid
2004. aastal kuulutas usulahk, mille liikmed end raeliitideks nimetavad, et rühm nende teadlaseid on konstrueerinud esimese inimklooni, kolmekilose tütarlapsena nimega Eve. Usulahu juhi Raeli (kes väidab end põlvnevat maavälistest olenditest) kinnitusel oli nende ülimaks eesmärgiks surematuse saavutamine.
Avalikkus tervitas sellist teadet hukkamõistu ja teadlaskond skepsisega, USA president George W. Bush nõudis aga inimeste kloonimise keelustamist. Viimaks selgus, et väite näol oli tegu reklaamitrikiga, sest sektandid ei suutnud esitada tõendeid tehtud katsete ega isegi Eve olemasolu kinnituseks.
Mary Tofti jänesepojad
1726. aastal kurtis Mary Tofti nimeline noor naisterahvas naabrile, et teda oli lähedal asuvalt põllult umbrohu kitkumise ajal seksuaalselt rünnanud hiidjänes. Naise juttu peeti pentsikuks luuluks, kuni kuus kuud hiljem kutsuti ta voodi kõrvale tohter. Ametliku aruande kinnitusel tõi Mary Toft ilmale viis jänesepoega!
Kuni uudised kummalisest sündmusest mööda Inglismaad ja Euroopat kulutulena levisid, sünnitas Toft veel mõned jänesed, hämmastades sellega paljusid toonaseid koolitatud päid. Viimaks paljastasid skeptilised uurijad naise pettuse. Ta tunnistas üles, et abikaasa oli jänkud voodilinade vahele peitnud, pärast mida väljutas naine need paigast, mida toona nimetati eufemistlikult „tummaks oraakliks” (ingl dumb oracle).
Viljaringihullus
Ehkki paljud usuvad, et teateid viljaringide kohta on laekunud juba sajandeid, pole ükski neist tegelikult vanem kui umbes 30 aastat. Salapärased ringid ilmusid kõigepealt Suurbritannia põllumajanduspiirkondadesse ning nende päritolu jäi mõistatuseks 1991. aasta septembrini, mil kaks meest, Doug Bower ja Dave Chorley, tunnistasid üles, et olid aastakümneid naljavilkuks viljaringe teinud.
Eesmärk oli panna inimesi uskuma, nagu oleks põldudel maandunud UFOd. Nad pole kunagi väitnud, et kõik viljaringid on nende tehtud — tegelikult oli suure osa puhul tegemist vembu kopeerimisega teiste naljameeste poolt —, ent nende algatus oli see, mis pani aluse viljaringide fenomenile.
Irvhambad vandlitorni kallal
Kui tunnustatud füüsik Alan Sokal esitas juhtivale kultuuriuuringute ajakirjale Social Text artikli pealkirjaga „Piire ületades: kvantgravitatsiooni transformatiivse hermeneutika poole”, võeti kaastöö küsimusi esitamata vastu. 1996. aastal avaldatud artikkel oli tegelikult tulvil akadeemilist žargooni ning mõttetut pseudointellektuaalset sõnamulinat — tegu oli postmodernismi ja filosoofilise relativismi paroodiaga.
„Kirjutasin artikli meelega sellisena, et iga pädev füüsik või matemaatik (või isegi füüsika- või matemaatikatudeng) taipaks, et tegemist of naljaga,” kinnitas Sokal. Ajakirja toimetajad seda ei taibanud ning Sokalil õnnestus näidata, et elevandiluutorni-kuningas on alasti.
1974. aastal tappis perekonna noorim poeg Butch DeFeo New Yorgi osariigis Amityville’is kuus pereliiget. Aasta pärast kolisid samasse majja George ja Kathy Lutz koos oma kolme lapsega, ning peagi ründas neid nende väitel üleloomulikul moel kuratlik tont või vaim.
Lutzide koostöös romaanikirjanik Jay Ansoniga, kes nende pajatust mõnevõrra ilustas, sündis populaarne raamat, mille põhjal vändati menufilm „Amityville’i õudus”. Väidete suhtes skeptiliste uurijate kahtlused osutusid tõeks aastaid hiljem, kui DeFeode advokaat tunnistas üles, et oli koos Lutzidega kogu loo välja mõelnud ning et kõik osapooled teenisid selle pealt kenakese summa.
