Ajalooline kurioosum: spermapank Nobeli laureaatidele

 (10)
Ajalooline kurioosum: spermapank Nobeli laureaatidele
AFP/Scanpix

Üldiselt nobelistide spermapangana tuntud Sigimisvalikute Varamu (ingl Repository for Germinal Choice) asutas 1980. aastal purunemiskindlate prilliklaaside leiutaja ja multimiljonär Robert Graham.

Grahami eesmärgiks oli ülivõimekate meeste ja naiste — eelistatavalt Nobeli preemia laureaatide — seemne- ja munarakkude kombineerimine ülivõimekate laste saamiseks, vahendab veebileht World's Strangest.

Kui see kõlab nagu eugeenika, siis just sellega oligi tegu. Enamik Nobeli preemiate võitjaist olid piisavalt arukad, et pangaga mitte tegemist teha, kuid kolm neist otsustasid siiski oma panuse anda.

Üks neist oli varjamatult rassistlike vaadetega USA füüsik William Shockley, kellele 1956. aastal omistati Nobeli preemia transistori leiutamise eest. Teised kaks doonorit olid juhuslikumat laadi ning vähemalt üks neist valetas oma arukuse kohta.

Kuid kas Sigimisvalikute Varamu algatus nurjus? Seda on raske öelda: asutus aitas ilmale tulla enam kui 200 lapsel, kellest paljude arukuskvoot IQ oli keskmisest kõrgem.

Kokkuvõttes jääb 1999. aastal tegevuse lõpetanud "eliitpanga" suurimaks teeneks spermapankade toimimiskorra muutumine selliselt, et doonorite üksikasjalised kirjeldused on klientidele kättesaadavad.

Tänapäeval on seetõttu tavaline, et naine saab valida, millise välimuse, ameti ja huvialadega mehe seemnerakkudega ta end viljastada lasta soovib.