Ajaloo tõusud ja langused käivad kliimaga käsikäes
Arheoloogidest, geograafidest, ajaloolastest ja klimatoloogidest moodustunud rahvusvaheline töörühm pani puude aastarõngaste põhjal kokku senisest kõige põhjalikuma Euroopa kliima ajaloo. Arheoloogilistel kaevamistel leitud ning kasvavatest puudest puuritud 9000 tamme-, männi- ja lehisetüki abil rekonstrueeriti Kesk-Euroopa temperatuurid ja sademete hulk viimase 2500 aasta jooksul. Rõngaste laiuse ja muude omaduste järgi saab kindlaks teha tol aastal valitsenud olud, vahendab Tarkade Klubi.
Kui kliimagraafikud asetati kõrvu Euroopa ajaloo kronoloogiaga, tuli ilmsiks nii mõnigi huvitav kattumine. «Neile 2500 aastale tagasi vaadates näeme näited, kus kliimamuutused on mõjutanud inimkonna ajalugu,» rääkis ajakirjas Science avaldatud uurimistöö esimene autor, Šveitsi paleoklimatoloog Ulf Büntgen, Zürichis asuvast metsade, lume ja maastiku uurimisinstituudist.
«Kunagiste tsivilisatsioonide tõusu ja langust on seostatud keskkonnamuutustega, eeskätt nende mõju tõttu veevarustusele, põllumajanduse tootlikkusele, inimeste tervisele ja konfliktidele,» sõnastas uurimus.
Nii valitsesid Euroopas aastast 300 eKr kuni 200 pKr soojad ja vihmased suved, mis sobivad põllumajandusele suurepäraselt. See langeb kokku Rooma impeeriumi tõusuajaga. Teine sarnane periood oli aastatel 1000–1200, mis omakorda oli keskaegse Euroopa õitseaeg.
Sellele õitsenguajale järgnes 1347. aastal puhkenud katkuepideemia ehk nn Must surm, millele eelnes mitukümmend aastat külmemaid ilmu. Teadlaste hinnangul võisid sellest tingitud ikaldused ja näljahädad nõrgestada inimeste tervist, mistõttu saigi katk hauda saata umbes poole tolleaegsetest eurooplastest
.
Järgmine külmem periood 17. sajandi alguses langeb kokku Kolmekümne-aastase sõja algusega. «Sõda ei alanud mitte sellepärast, et oli külm,» selgitas Büntgen. «Kuid olud polnud soodsad. Poliitiline ebastabiilsus mõjutas ühiskonda juba niigi ja sellele lisandusid täiendavad kannatused jahedate suvede näol.»
Lisaks pikematele külmadele perioodidele mõjutasid ühiskondi tugevalt muutliku kliimaga perioodid: kus näiteks kümnele jahedale ja kuivale aastale järgnesid kümme sooja ja vihmast ning siis jälle jahedad ja kuivad. «Sellised kümnendipikkused muutused näivat olevat kõige suurema mõjuga,» tõdes Büntgen. Niisugune muutlikkus ei soosi põllumajandust ning ükski periood pole piisavalt pikk, et inimesed sellega kohanduda jõuaksid.
Selline kliima iseloomustab näiteks aastaid 250–550, mis oli ühtlasi Rooma riigi lagunemise ja suure rahvasterändamise ajastu.
Omal moel kinnitab tulemusi ka kogutud puutükkide hulk, mida keerulistest aegadest pärinevatest väljakaevamiskohtadest ei leia pea üldse. Parematel aegadel, mil ehitati ja metsi raiuti rohkem, on ka arheoloogide jaoks rohkem maapõue jäänud.
Viimased paar sajandit paistavad varasema kliima taustal välja tavatult soojad, kuid vähemate sademetega.
«Kuigi tänapäeva tsivilisatsioonid ei ole kliimakõikumistele nii vastuvõtlikud kui varasemad ühiskonnad, pole ka nemad ennustatavatele temperatuuri- ja sademete muutustele kindlasti mitte immuunsed,» hoiatas uurimus. «Sellele lisandub asjaolu, et kohanemine migratsiooni teel soodsamatele asualadele asumisega ei ole aina enam ülerahvastatud maailmas enam võimalik.»
Varesemad uuringud on ebasoodsama kliimaga seostanud Hiina ajaloo rahutumaid aegu, samuti nähakse kliimamuutusi mitmete Aafrika kodusõdade ühe põhjusena. Siiski hoiatavad teadlased, et kliima ja ajaloo vahel ühest põhjuslikku seost tõmmata ei saa, on ju ka selliseid ebasoodsa kliimaga perioode, millega sarnaseid ajalooliselt olulisi sündmusi pole kaasnenud. «Tuleb arvestada ka teisi mõjutegureid, nagu sotsiokultuurilised pingestajad,» märkisid uuringu koostanud teadlased.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!