Wisconsin-Madisoni ülikooli psühholoogiaprofessor Charles Snowdon ja Marylandi ülikooli muusikaprofessor David Teie mängisid rühmale tutt-tamariinidele (Saguinus oedipus) ette erinevat muusikat, esindatud oli Bachi, Led Zeppelini, Metallica ja Miles Davise looming.

Peale selle komponeeris David Teie uuringu jaoks 30-sekundilise muusikapala, mis püüdis tšelloga imiteerida ahvide häälitsusi. Kompositsioonis püüdis ta edasi anda kahte vastandlikku emotsiooni: ohu- ja turvatunnet.

Teadlased avastasid, et 30-sekundine kompositsioon põhjustas ahvides kõige tugevama reaktsiooni — nad muutusid vastavalt muusikas sisalduvale emotsioonile kas rahutuks või lõdvestunuks.

Ülejäänud muusikast oli Metallica looming ainus, mille peale loomad reageerisid — üllatuslikult mõjus see neile rahustavalt, mitte ärritavalt.

Veidi ootamatu on tulemus seetõttu, et uuringu põhijärelduste kohaselt tõlgendavad ahvid muusikas sisalduvaid emotsioone inimestega sarnaselt. Muusikateaduses on heavy-metalit peetud pigem agressiivsust väljendavaks ja ärritust tekitavaks muusikažanriks.

Uurijad sedastavad, et ahvid, nii nagu inimesed, kasutavad tämbrit, helikõrgust ja teisi heli omadusi oma tunnete väljendamiseks.

Snowdon selgitab, et kõne üksi ei pruugi reeta, milline on kõneleja emotsionaalne seisund, aga kui muuta hääletooni, rütmi, helikõrgust ja kõnelemise tempot, siis saab jutt emotsionaalse sisu.

Hääletooni ja helikõrgust oskavad tõlgendada juba inimbeebid, märgib ta. „Me kasutame legaatot ehk pikki ja seotud noote imikute rahustamiseks. Korrale kutsumiseks kasutame stakaatot ehk lühikesi ja hakkivaid noote. Heakskiitu väljendab tõusev ning laitust langev hääletoon,” märgib Snowdon.

Uuring ilmus ajakirjas Royal Society Journal Biology Letters.