Aastal 2030 elab iga teine inimene veepuuduses

Kliima muutumine ja vee liigkasutamine paljudes maailma piirkondades viib selleni, et peaaegu iga teine inimene elab 2030. aastal veepuuduses.

Majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) poolt avaldatud kolme uuringu tulemused näitavad, et tööstuse, põllumajanduse ja majapidamiste võitlus vaba veeressursi pärast üha suureneb ning looduskeskkonna võimalused üha halvenevad.

Uuringu tulemused võtavad kokku veemajanduse arengusuunad järgnevatel kümnenditel. OECD peasekretäri Angel Gurria sõnul on vesi väärtuslik ressurss, mille eest tuleb maksta õiget hinda. Vee õige hind innustab vett vähem saastama ja raiskama ning investeerima vee infrastruktuuride arendamisse.

„Õiget ja õiglast hinda vee eest maksavad vee kasutajad neile teenusepakkuja poolt kehtestatud tariifide alusel,” ütleb keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist Rene Reisner. „Tariifid on aga üsnagi erinevalt määratud, näiteks Taanis maksab üks vannitäis vett umbes kümme korda rohkem kui Mehhikos ning Iirimaal ei maksta vee eest üldse midagi.”

Viimasel kümnendil aset leidnud vee hinna tõusu on põhjustanud eeskätt vajadus puhastada ja teha keskkonnale ohutuks reovesi. Paljudes OECD riikides maksabki reovee kogumine ja puhastamine tunduvalt rohkem kui joogivesi.

„Vee hinna ja vee eest makstava tasu juures ongi kõige olulisemaks selle sotsiaalmajanduslik ja keskkonnaalane tagajärg,” ütles Reisner, täpsustades, et paljudes riikides maksavad madalama sissetulekuga inimesed vee eest rohkem kui 4% oma sissetulekust, mis sunnib neid kokku
hoidma muude hüvede arvelt. „Viimasest tulenevalt ongi veeprobleemid just kõige suuremad madalama sissetulekuga riikides — vett vajavad kõik inimesed ühtemoodi, kuid sissetulekute põhjal maksavad kõige kallimat hinda selle eest vaesemad riigid,” selgitab ta.

Homme lõppeval OECD veekasutuse ökonoomika ja finantseerimise ekspertide kohtumisel vaadatakse läbi erinevate riikide kogemused parima lahenduse leidmiseks, et tagada piisavas koguses kvaliteetse vee kättesaadavaks tegemine mõistlike kuludega. „Peamise lahendusena nähakse paremat veemajanduse korraldamist ning täpsemat arvestuse pidamist veeressursside ja keskkonnale tekitatud kahjude üle,” märkis Reisner.