774. aastal silmatud "punane krutsifiks" võis olla supernoova
Ülikoolitudengi hiljutine kirjavahetus ajakirjaga Nature sisaldab huvitavaid tähelepanekuid, mis annavad mõista, et avastatud võib olla varem tuvastamata jäänud supernoova, vahendab PhysOrg.
Ajaloolised ürikud nagu Anglosaksi kroonika on varemgi astronoomilistele sündmustele viidanud. 774. aasta vaatluses kirjeldatakse Suurbritannia õhtutaevasse ilmunud punast krutsifiksi.
Avastuse tegija, California Santa Cruzi ülikooli biokeemia tudeng Jonathan Allen hakkas internetist vastuseid otsima pärast seda, kui oli kuulnud ajakirja Nature taskuhäälingu-saadet sellest, kuidas Jaapani teadlaste töörühm avastas, et puude aastarõngastes on tuvastatav isotoobi süsinik-14 hüppeliselt kõrgem tase.
Oletatakse, et Maad tabas täpsemalt tuvastamata allikast pärinev kosmilise kiirguse pahvak, mis jättiski Jaapani seedritesse endast märgi. Kahe iidse puu analüüs tuvastas ebatavaliselt suure koguse süsiniku isotoopi süsinik-14, mis tekib kosmilise kiirguse mõjul.
Supernoova plahvatab oma elutsükli lõpul, paisates laiali ohtralt gammakiirgust ja põledes paar aastat eredalt, enne kui jahtub maha ja jääb sajanditeks hõõguma.
Konks puudesse kogunenud süsnik-14 omistamise juures supernoovale on aga, et supernoova pidanuks palja silmaga näha olema; teadaolevalt pole perioodist 774. ja 775. aasta paiku, millele aastarõngad viitavad, leitud aga mitte ühegi taolise kosmilise sündmuse vaatluse kirjeldust.
Juuni alguses teatasid mitmed meediakanalid jaapanlaste avastusest. PhysOrg kirjutas, et enne 775. aastat pole põhjapoolkeral jäädvustatud ühegi supernoova kirjeldust.
Aruande kohaselt näitavad viimastel aastatel läbi viidud kosmilise kiirguse mõõtmised, et tol perioodil olid veel aktiivsed kaks lähipiirkonna supernoovat, Cassiopeia A ja Vela Jr, kuid tõenäoliselt olid need liiga kaugel või liiga nõrgad, et registreeritud süsinik-14 määrasid põhjustada.
Seedripuu-uurijad kirjutasid kokkuvõttes, et praeguste teadmiste valguses ei oska nad öelda, mis sündmus võis täheldatud nähtuse põhjuseks olla.
Asjast huvitunud Allen nentis, et ei teinud muud kui kiire Google-otsingu, andes endale seejuures siiski aru, et tulemused peavad piirduma usuliste tekstide ja kroonikatega.
Pilguheit kaheksandast sajandist pärinevatele sissekannetele juhatas ta Anglosaksi kroonika juurde, mis on kättesaadav Yale'i ülikooli veebiraamatukogu kaudu.
Aastat 774 puudutavast aruandest avastas ta viite "punasele krutsifiksile", mis pärast päikeseloojakut taevasse ilmus:
"A. D. 774. Tol aastal pagendas Northumbria rahvas oma kuninga Alfredi lihavõttepühade aegu Yorki ning võttis endale isandaks Mulli poja Ethelredi, kes valitses nelja talve jagu. Tolsamal aastal ilmus taevasse pärast päikese loojumist punane krutsifiks, Mercia ja Kenti väed võitlesid Otfordis ning lõuna-sakside maal [Sussexis] nähti imelisi madusid."
Allen, kes adus, et võib olla üles noppinud tähtsa juhtlõnga, kirjutas ajakirjale Nature. Astronoomid ei välista supernoova võimalikkust. Niinimetatud krutsifiksi värvus võib tähendada, et selle allikas jäi nii tiheda tolmupilve varju, et Maani jõudis sellest vaid suhteliselt väike hulk punast valgust.
Ajakiri Nature viitas ka Chicago Adleri planetaariumi astronoomi Geza Hyuki vaatlustele. Gyuk, kes on Anglosaksi kroonika alusel astronoomiliste sündmuste kaardistamisega tegelenud, kinnitas, et Allen võib olla tabanud naelapead.
Gyuki osutusel annab teksti sõnastus mõista, et objekt paistis läänetaevas varsti pärast päikeseloojakut, mis omakorda võib tähendada, et see liikus Päikese taha, kust seda Maa orbiidi tõttu enam näha polnud. Koos tolmust johtunud tuhmusega võib see selgitada, miks keegi teine sündmust ei märganud ega jäädvustanud.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!