70 aastat Lascaux avastamisest: kas iidsed koopamaalingud jäävad püsima?
Neli kohalikku poissi läksid 12. septembril 1940. aastal Edela-Prantsusmaal Dordogne’i departemangus asuva Montignaci küla lähistele luusima. Seiklushimulistele noorukitele (Marcel Ravidat, Jacques Marsal, Georges Agnel ja Simon Coencas) ei andnud rahu kohalik vana legend, mille kohaselt kulgeb Vézère’i jõe alt salatunnel, mis ühendab omavahel Montignaci lossi ja Lascaux’ mõisa. Salakäik pidi viima teise tunnelini, mis viib omakorda Montignaci metsas paikneva aardekambrin, kirjutab Tarkade Klubi.
Marcel võttis kaasa ka oma terjeri, kelle nimi oli Robot. Koer jooksis rõõmsasti poiste läheduses, kuniks ühel mäenõlval ta äkki kadus, justkui oleks maa alla vajunud. Koera otsima tormates märkasid poisid maapinnal sügavat auku. Esmalt arvasid noormehed, et see ongi aardekambrini viiva tunneli sissepääs. Nad tegid avause pisut laiemaks ning laskusid ettevaatlikult allapoole, kuni jõudsid suurde koopasse. Selle sisemust õlilambiga valgustades märkasid nad enese üllatuseks koopa seintel ja laes üleelusuuruses loomi, kes näisid justnagu liikuvat. Nad olid leidnud oma aardekambri. Kuivõrd poisid kartsid ilma erivarustuseta edasi liikuda, siis lepiti kokku, et järgmisel päeval tullakse koopasse tagasi. Peale seda andsid poisid isekeskis vande, et avastus jääb ainult nende nelja saladuseks. Muide, koer leiti õnnelikult üles.
Järgmisel päeval olid neil kaasas köied-redelid ja muu vajalik ning laskudes jõuti järgmisesse koopasaali, kus avanes samasugune muljetavaldav vaatepilt. Poistel tekkis kahtlus, et pildid koopaseintel ei pärine mitte lähiminevikust, vaid kaugest kiviajast. Kolmandal päeval ei suudetud enam saladust hoida ja otsustati, et igaüks võib kaasa võtta viis sõpra, kellelt igaühelt kasseeriti 40 senti sissepääsutasu. Uudis levis külas kiiresti ja paljud inimesed tormasid sensatsiooni oma silmaga kaema.
Kuna poisid soovisid oma avastuse suhtes täit kindlust, rääkisid nad sellest oma õpetajale Leon Lavalile. Õpetaja arvas esiti, et poisid ajavad talle niisama loba, kuid külaskäik koopasse hajutas kõik eelarvamused. Ta ütles poistele , et nad ei tohi mitte kellelgi lubada maalinguid katsuda ning koobas peab olema valve all, et võimalikud vandaalid ei pääseks rüüstama. Üks poistest, tollal 14aastane Jacques Marsal pani püsti telgi, et koopal pidevalt silma peal hoida. Kuivõrd külastajaid käis iga päev, hakkas ta neile giidiks (seda tööd tegi ta kuni oma surmani 1989. aastal).
Kuna koopad paiknesid krahv LaRochefoucault’ maadel, otsustas tema perekond süllelangenud õnne ära kasutada ning 1948. aaastal avati koopad turistidele. Koopaava suurendati, koopasuule rajati betoonist uks, koopasse aga astmed, mida mööda oli inimestel parem alla laskuda. Päevas lubati Lascaux’ meistriteoseid vaatama kuni 1700 inimest.
Ja neil oli mida vaadata. 235 meetri pikkune koobastik koosneb kokku kuuest saalist, millel igaühel eraldi nimi: Suur Pullide hall, Külgmine läbipääs, Kaslaste saal, Värvitud galerii, Graveeringute kamber ja Surnud Mehe šaht. Kokku on seintel ligemale 2000 koopamaali. Neil pole küll kujutatud inimeste igapäevaelu või loodusvaateid, kuid peale rikkaliku loomakollektsiooni on seintele visandatud geomeetrilisi kujundeid ja inimesi. Loomaliikidest on esindatud hobused (neid on üle kolmandiku 900 identifitseeritud loomapildist), ürgveised, hirved, kaslased, ninasarvik. Üllataval kombel pole kordagi kujutatud tollaste inimeste peamist jahilooma põhjapõtra. Miks nad teda ei kujutanud, on siiani jäänud suureks mõistatuseks.
Uhkeimad kunstiteosed paiknevad Suures Pullide hallis, kus seintele ja lakke on visandatud 36 looma kujutised — hobused, hirved, ürgveised. Võimsaima vaatepildi pakuvad neli hiigelsuurt musta ürgveisepulli, kellest suurim on 5,2 meetri pikkune. Veelgi suuremat koopamaali ei ole tänaseni veel avastatud. Pulle on kujutatud liikumas, mis näitab kiviaegsete meistrite kõrget taset. Samuti on mõne maalingu puhul kasutatud perspektiivi, oskust, mis tuli Euroopas uuesti kasutusele alles renessansiajastul.
Miks hakkasid kiviaja kunstnikud end üldse väljendama? Ühe teooria järgi kujutab maalide korrapära nägemust tolleaegsest tähistaevast. Teine teooria viitab sellele, et see oli omalaadne tempel. Samas ei saa välistada, et tegemist oli kiviaja inimeste põneva ajaviite või omalaadse päevikuga.
1955. aastal märkasid teadlased murelikult, et iga päev koobast väisavate turistide väljahingatav süsihappegaas oli hakanud maalidele hukatuslikult mõjuma. 1963. aastal andis Prantsusmaa kultuuriminister välja käsu, mis sulges koopa uudishimulikele. Kuigi ametlikult jäi Lascaux’ külastajatele suletuks, oli seda siiski võimalik vaatamas käia (reeglina eelistati teadlasi). Ministri juhitud komisjon lubas edaspidi siseneda koopasse kuni viieliikmelisel rühmal ja seda viiel päeval nädalas. Nad võisid seal viibida korraga 30-40 minutit.
Põhiliselt tegi kahju seintele kogunenud kondensatsioonivesi, mis hävitas nii mõnegi maali, peale selle ründasid maale ka seenhaigused. Et saada võitu vohavast hallitusest, on läbi aastakümnete kasutatud erinevaid mürke, mis pole aga erilist edu toonud. 1968. aastal paigutati koobastesse korralik ventilatsioonisüsteem, mis hoidis koopa olukorra stabiilsena, ent aastakümnetega iganes ning 2001. aastal paigaldati koobastesse uus ja võimsam süsteem. Tagantjärele tarkusena on öeldud, et erinevalt vanast seadmest, mis hoidis koopas vajalikku niiskustaset ja temperatuuri, jäi uus seade eelnevalt korralikult testimata ning selle kasuteguris pole sõltumatud eksperdid üldse kindlad. Töölised, kes seda paigaldasid, ilmselgelt ignoreerisid teadlaste ettekirjutusi ega omanud vähimaidki koopas töötamise kogemusi. Nad ei sulgenud koopa avaust korralikult ning üritasid töö võimalikult kiiresti kaelast ära saada. Paigalduspaik oli nagu mülgas, mille ümber vedeles kõikjal ehitusrämpsu. Nad kandsid koopasse mustust ja koos sellega hallitusseene Fusarium solani, mis hakkas kiirtempos vohama.
Kunstirestauraator Rosalie Godin, kes sai samal aastal kutse koobast külastada, ei uskunud oma silmi: „Tundus, nagu oleks koopas sadanud lund, kõik valendas ümberringi.” Eksperdid kasutasid hallitusega võitluseks erinevaid vahendeid, näiteks erilist tolmuimejat, millega hallitus ettevaatlikult kokku koguti ning koopast välja toimetati. Nüüdseks on põrand väidetavalt taas hallitusest puhas. Koos valge hallitusega on kutsumata külalisena sattunud koopasse ka hallitusseen, mis tekitab seintel musti plekke ning mis vohab samuti üsna kiiresti. Eksperdid pole aga kindlad, kas kõik vahendid ja meetodid, millega hallitusest vabanetakse, on ikka koopa seisukohast ohutud. On teada, et näiteks kiirliim, mida kasutati põranda „lumest” puhastamiseks, tõstis koopa temperatuuri. Samuti valmistab muret ventilatsioonisüsteem.
Kuigi Prantsusmaa ametnikud on korduvalt kinnitanud, et kõik on korras (või vähemasti stabiilne), ei ole asjaga seotud isikud sugugi nii optimistlikud. 2004. aastal asutasid Lascaux’ saatuse pärast muret tundvad inimesed Lascaux’ Säilitamise Rahvusvahelise Komitee (ICPL), et teadvustada paremini probleemi ka laiemale avalikkusele ning tagada kunstiväärtuse säilimine järeltulevatele põlvedele. Algatatud kampaania käigus on ilmunud nii Prantsuse kui ka rahvusvahelises pressis palju artikleid, kus räägitakse üsna avameelselt kriitilisest situatsioonist. Paljud inimtegevuse tõttu alguse saanud protsessid on pöördumatud. 2007. aastal ilmusid ajakirjanduses fotod, mis tõestasid hallituse hävitustööd ja seadsid ühtlasi tõsise kahtluse alla ametnike pidevad kinnitused, et kõik on kontrolli all ja asjaga seotud inimesed teavad täpselt, mida nad teevad.
Mullu veebruaris toimus Pariisis rahvusvaheline konverents, kus Prantsusmaa valitsusametnikud lubasid, et Lascaux’ küsimus võetakse tõsiselt lahendada, ent sõnadeks need jäidki. Näiteks pole siiani saanud asja lubadusest, luua erinevatest teadlastest koosnev töögrupp. Ka sama aasta suvel toimunud UNESCO maailmapärandi komitee kokkusaamisel (oli ju Lascaux’ üks esimesi objekte, mis UNESCO maailmapärandi nimekirja kanti) jõuti kurva tõdemuseni, et Prantsusmaa on positiivsete lahenduste leidmisel läbi kukkunud. Bürokraatia aeglus ja ignorantsus ei lase sündida kiiretel otsustel, mida oleks vaja langetada. ICPLi seltskond on teinud UNESCOle ettepaneku, et see avaldaks Prantsusmaale survet kas või äärmuslike meetmetega, näiteks Lascaux’ väljaarvamine maailmapärandi nimekirjast.
Ometi käivad igal aastal Lascaux’ koopamaale imetlemas kümned tuhanded turistid. Kuidas? Pärast seda, kui Lascaux’ koobastik turistidele suleti, püsis huvi jätkuvalt kõrge. Seetõttu tekkis valitsusel mõte, et rajada originaalist 200 meetri kaugusele teise koopasse koopia. Ettevalmistustööd algasid 1973. aastal ning kümme aastat hiljem avati ametlikult Lascaux II. Tegemist on Lascaux’ koopa kahe olulisema osa — Suure Pullide Halli ja Värvitud galerii — ülitäpse jäljendusega. Väidetavalt on originaali ja koopia erinevus kõigest kuni viis millimeetrit. Kasutati võimalikult originaalilähedasi värve ning need kanti seintele täpselt nii, nagu koopaelanikud seda tegid. Nimelt võeti värv suhu, puristati see seinale ning siis anti käega sellele sobilik kuju. Niimoodi saavadki nüüd ajaloo- ja kunstihuvilised heita põgusa pilgu kiviaja imele.
