7-sooline olend mängib geneetilisi hasartmänge!

Mis võiks olla veel parem kui kaks eri sugu? Ühe organismi jaoks ei ole õige vastus mitte “kolm”, vaid “seitse”! Peale selle ei jaotu nende seitse sugu populatsioonis sugugi ühtlaselt, ehkki uurijad on nüüd välja töötanud matemaatilise mudeli, mis võimaldab täpselt hinnata soomääramise-täringumängu tõenäosuseid.

Saage tuttavaks, see on Tetrahymena thermophila, millel lisaks seitsmele eri soole — mis on mugavalt tähistatud järjekorranumbritega I, II, III, IV, V, VI ja VII — on nii keerukas suguelu, et nõuab loomalt sekundaarset tuuma. Tol häguse olekuga ainuraksel olendil ongi suur nn makrotuum, mis haldab enamikku rakufunktsioonidest, ning sellele lisaks väiksem mikrotuum, mis on pühendatud geneetilisele paarumisele, vahendab Discover Magazine.

Veel üks imelik asjaolu üherakulise imelooma juures on, et seitsme soo jaotus populatsioonis on paigast ära , mis pani Houstoni ülikooli uurija Rebecca Zufalli ja kolleegid küsima, mis toimub.

Vastust otsides konstrueerisid teadlased kõigepealt T. thermophila populatsioonide matemaatilised mudelid ning avastasid, et eri sugudele andsid eeliseid sama geeni eri versioonid e alleelid. Erinevalt inimestest, kelle soo määravad täies ulatuses geenid, pakuvad nende elukate genotüübid ainult teatud sugude kujunemise tõenäosuseid — tõenäosuseid, mida osalt mõjutab geneetika, osalt keskkonna temperatuur.

Sugu määrava geeni mat eri alleelid muudavad mõne soo teistest tõenäolisemaks. Näiteks geenialleeliga mat2 sündinud T. thermophilal pole võimalust saada I-sooliseks, aga on 15% tõenäosust kujuneda II-sooliseks, 9% võimalust areneda III-sooliseks, jne. Mugavuse huvides on see mat2-geenivariant, nagu ka ülejäänud 13 alleeli, jagatud A- ja B-rühmadesse. A-rühma alleelid toovad kaasa sood I, II, III, V ja VI; B-rühma alleelid sood II, III, IV, V, VI ja VII.

Evolutsiooniliste eeliste kontekstis toetab uurijate mudel täpselt seda, mida võikski oodata: looduslik valik eelistab neid alleele, mis toodavad mitmeid sugusid, alleelidele, mis annavad tulemuseks vaid ühe soo; lõppude lõpuks on vaheldusrikkus ju hea asi.

Teil võib nüüd tekkida küsimus, miks küll vajab üks liik seitset sugu; uurijad imestasid sama asja üle. Mõned varasemad uuringud on mõista andnud, et see aitab võimalikult laiendada seksuaalpartnerite valikut, kuna partnerid peavad olema eri sootüüpidega. Küsimus, miks nad praegu konkreetselt just seitsme soo mudeli juures püsivad, alles ootab kindlat vastust. Töö juhtiva autori Tiago Paixião sõnul on üheks võimalikuks selgituseks tõik, et just sellist sootüüpide hulka toetavad T. thermophila asurkonnad tüüpiliselt, ning sugude hulga edasine laienemine ei tooks kaasa liigi vastupidavuse märkimisväärset kasvu.

Kõige selle juures peetagu silmas, et antud alglooma määratledes käivad teadlased terminiga “sugu” üsna vabalt ümber, nagu kirjutavad Clevelandi osariikliku ülikooli professor F. Paul Doerder ja kolleegid: “Sobivate partnerite tuvastamiseks on ripsloomad [nagu T. thermophila] jagunenud paarumistüüpidesse, mis erinevalt tõelisest soost kujutavad endast pigem iselaadset süsteemi “mina” ja “mitte-mina” eristamiseks (ingl self/not-self discrimination system).

Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!