500 planeedi analüüs näitab, et maavälist elu ei saa olemas olla
Dr Smith ütles, et seni väljaspool Päikesesüsteemi avastatud planeetidele iseloomulikud äärmuslikud tingimused on tõenäoliselt pigem norm, ning et Maal valitsevad soodsad tingimused võivad olla ainulaadsed , vahendab The Daily Telegraph.
“Oleme avastanud, et suurem osa teistest planeetidest ja tähesüsteemidest erineb meie omast tõesti väga suurel määral. Need maailmad on meile tuttava elu suhtes äärmiselt vaenulikud,” ütles ta. Smith tõstis esile tähti nagu HD10180, mille orbiidilt Maale mõõtmetelt ja välimuselt sarnase planeedi avastamine kutsus mõne aja eest esile suurema elevuse.
Sarnasused osutusid aga pinnapealseteks. Planeet asub nimelt ematähest vähem kui kahe miljoni kilomeetri kaugusel, mistõttu valitseb seal põrgukuumus, planeedil puudub atmosfäär ning seda pommitab lakkamatu äge kiirgus. Paljudel ülejäänud planeetidest on väga elliptilised orbiidid, mis võivad põhjustada tohutuid temperatuurikõikumisi, mistõttu vesi ei saa vedelal kujul püsida ega elu arenema hakata.
Eraldi tegutsenud teadlaste töörühma hiljutise kuulutuse kohaselt on tõenäosus, et mõnel hiljuti avastatud Maa-sarnasel planeedil esineb võõreluvorme, suisa sada protsenti. Washingtonis tegutseva Carnegie’ instituudi professor Steven Vogt ütles, et ei kahtlegi, et mullu septembris punase kääbustähe Gliese 581 orbiidilt avastatud väikesel kivisel planeedil leitakse elu.
Tõenäoliselt paisuvad vastavad lootused eelseisvatel nädalatel veelgi, kuna oodata on NASA kosmoseobservatooriumi Kepler kinnitust sadade uute planeetide olemasolule. Dr Smith heitis kõik seesugused spekulatsioonid aga kõrvale, rõhutades, et Päikesesüsteemi-välised planeedid erinevad meie omast määratult ning et isegi kui neil võiks elusolendeid esineda, poleks inimestel mitte kuidagi võimalik nendega ühendusse astuda.
“Päikesesüsteemi-välised süsteemid on oodatust väga palju mitmekesisemad, ning see tähendab, et elu püsimiseks sobivad tingimused valitsevad neist tõenäoliselt väga vähestel. Kontakti loomise lootused peavad piirduma suhteliselt tillukese, meie koduplaneedist võib-olla 1250 valgusaasta kaugusele küündiva kujuteldava mulliga Maa kosmilises lähinaabruses, mille raames teiste planeetide asukad võiksid suuta meie signaale tabada või meile endi omi läkitada. Sidepidamine võtaks ometi aega aastakümneid või sajandeid.”