2010: kliimamuutuspoliitika tammub paigal

Katsed kliimamuutusele rahvusvaheliselt vastu astuda takerdusid eos, ehkki aasta lõppes siiski positiivsemate arengutega.

Jaanuaris pidi Rajenda Pachauri juhitud rahvusvaheline kliimamuutuskomisjon IPCC häbiga tõdema, et nende 2007. aasta aruanne, milles ennustati kõigi Himaalaja kesk- ja idatippude liustike sulamist aastaks 2035, oli ekslik.

Väide ei pärinenud eelretsenseeritud teadusajakirjast, vaid India liustiku-uurija Syed Hasnaini 1999. aastal ajakirjale New Scientist antud kommentaarist; taoline eksisamm tõmbas kliimateadlaste ühendusele kliimamuutuse-skeptikute turmtule.

Suve jooksul nurjusid kolme USA senaatori — Massachussettsi demokraadi John Kerry, Connecticuti sõltumatu Joseph Liebermani ja Lõuna-Carolina vabariiklase Lindsey Grahami — püüdlused suruda läbi piirkondlikke seaduseelnõusid, mis oleksid kehtestanud USA tööstusele süsinikuemissioonide piiramise ja nendega kauplemise (nn cap-and-trade) süsteemi, ehkki esindajatekoda oli samasisulise eelnõu heaks kiitnud.

Aasta lõpus toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni teemaline kohtumine Mehhikos Cancúnis tõi aga häid uudiseid: osalejad nõustusid võtma eesmärgiks piirata keskmist soojenemist tööstuse-eelsetest tasemetest 2 °C võrra kõrgemate temperatuuridega.

Aasta eest põhimõtteliselt luhtunud Kopenhaageni leppe alusel konstrueerisid osalenud riigid ka rahvusvahelise seiresüsteemi emissioonide kahandamise edukuse mõõtmiseks.