X-Men Origins: Wolverine - virtuaalne surm ei ähvarda

 (3)
X-Men Origins: Wolverine - virtuaalne surm ei ähvarda
---

X-Men Origins: Wolverine ei tundu odava filmimänguna ja on märulina piisavalt mitmekesine, et mängurit umbes 12 tunni kestel tegevuses hoida.

Lugu laenab korralikult filmist ja pöörleb kordamööda ümber kahe põhiliini - Logan ohvitser Strykeri käsualusena kahtlase taustaga missioone läbi viimas ning minevikust samm-sammult kooruv kättemaksusaaga, kus küünistega superkangelane maailma enam läbi roosade päikeseprillide ei näe.

Logani teksti loeb Hugh Jackman, tema poolvenna, Sabretoothi oma Liev Schreiber, kelle roll mängus ainsa tegelasena veidi pinnapealseks jääb. Deadpool muide on hääle saanud ei kellegi muu kui Nolan North'i käest.

Selle mehe tugevate tööde hulka kuuluvad sümpaatne seikleja Nathan Drake mängust Uncharted (ja tulev Uncharted 2: Among Thieves) ja prints Prince of Persia värske triloogia sissejuhatavast osast. Jackman ja Schreiber teevad tavalist märulikokteili, jäädes samas usutavaks. Üle igasuguse piiri minevat ülenäitlemist, mis hävitas filmi The Spirit esimestest võitlusstseenidest alates, ei esine. Aga loomulikult ei peitu mängu edu vaid heades näitlejatöödes.

Korraliku lihvi on saanud nii keskkonnad (väga detailne džungel ja „kuivad" katselaborid) kui sündiv. Märulit elustab väga brutaalne lähenemine võitlusele - peategelase küünised on ainsaks relvaks, neid toetavad vaid areenidele paigutatud võimalused (seintest turritavad teravikud, elektrikilbid) vastastest kiireks vabanemiseks.

Kuigi tegevus taandub tavaliselt kokkupõrgetele kümnete ja kümnete vaenulikega, on tegijad leidnud viise üksluise mahtra vältimiseks, miksides pisilurjuseid koljatbossidega, luues stseene, kus Wolverine vabas õhus pilvepiirilt allapoole pikeerib (nii on lahendatud ka ühe pika vedruga bossilahingu finaal), ridamisi mitme helikopteri mõlkimise ette võtab, kopterite turmtuld vältides ja vastastega madistades üle kuulipõrgus puruneva tulvatammi pageb või võitleb paharettidega läbi kurjami snaiperpüssi teleskoopsihikuvaate. Tempo on sealjuures alati kiire, lahing verine ning intensiivne, meenutades veidi hiljutist märulit Conan, kus opositsioonist samuti innukalt lihaskulptuure teha vorbiti. Ka siin lendavad ihuliikmed ja torsosid poolitatakse lõunaeineks õuna kooriva tudengi entusiasmiga.

Conan kippus märuli osas küll sündivast ülevaadet kaotama, mistõttu sadade vastaste halastamatu pealevool lahinguväljale mõnel kannatamatumal käed värisema panna võis. Wolverine ei lase samas olukorral kunagi kontrolli alt väljuda, lisades päris palju lihtsamat platvormerit (tegelane saab Lara Crofti kombel mööda struktuure turnida, nöörilt nöörile ja eendilt eendile karata), mõned nihuta-sõiduk-või-kast-vajalikku-kohta-mõistatused ning suurel hulgal mitte väga hoolikalt peidetud esemeid leidmiseks.

Kahe esimese keerukusastme alistamisel avatakse kolmas, mis võiks olla motivaatoriks taasläbimisel, eeldusel, et sa oma esimest platinumtrofeed välja teenida soovid. See mikstuur kannab ja kuigi mõistatuste osakaal võiks suurem olla (rääkimata sellest, et suurem osa „mõtlemisvara" tegelikult mõtlemist ei nõua) püsib sündiv veidral moel tasakaalus ja alles mängu finaalmadinale eelneval areenil tekib korraks peale kolmandat, üsna laastavat vastaste hiigellainet küsimus: „Kas tõesti veel sõdureid?"

Lahingute pidev kordumine võiks olla valupunktiks, aga mitte sellise teostuse korral. Fakt, et Wolverine äärmiselt vastupidav on, üksikuid vastaseid, aga isegi suurt hulka tolguseid ise viga saamata vaevata karistab ning üldse harva surema juhtub, muudab ka mänguri mingis mõttes üliolendiks. Kui sa juhid midagi, mis koosneb äärmiselt vastupidavast skeletist ning lihastepuntrast, olekski tobe eeldada, et virtuaalne surm iga valesammu järel näkku jõllitab.

Nii ehk teisiti on tegu meeldiva üllatusega, mis võiks õõnestada vastikut reeglit, et filmitööstuse kassamagneti tõmmet toetavad mängud peavadki keskpärane rämps olema. Varasemast ajast meenub meeldivatest eranditest peamiselt lastele suunatud Spiderwick Chronicles, mis kõõlub seiklusmängude ja tagasihoidliku märuli piirimail.

Mängu tipphetk: Wolverine rapib järjest kolm helikopterit suitsevateks metallilasudeks, karates ühelt karkassilt teisele, loopides piloote tiivikute vahele, lõhkudes mängleva kergusega detaile.

Hinne 4/5

www.progames.ee (PS3 hinnaga 999 kr; PC 599 kr; Xbox 360 999 kr; PS2 599.-;  PSP 699 kr; Wii 899.-; DS 599.-)