Videomänguarvustus | NBA 2K19 – üks vise veel, kohe läheb sisse…

On september, koolid ja profispordiliigad on alanud ning otse loomulikult antakse võimalus erinevaid lemmikuid virtuaalsel kujul ka ise juhtida või, veelgi enam, neile mõne enda loodud mängijaga koht kätte näidata.

NBA 2K19 on siin ja ma võin kohe ette ruttavalt ära öelda, et mäng on parem kui eelmise aasta variant. Kui teile sellest piisab ja te ka eelmisel hooajal NBA 2K18 seltsis lõbusalt aega veetsite, siis kiirelt eurostepiga poodi mängu ostma. Kui tahate aga veidi üksikasjalikumalt teada, kas ja mis mängus muutunud on, siis lugege edasi, kirjutab ajaveeb M Kuubis.

Mingit suurt uuendust ei tasu siit otsida. MyCareer, kus te saate enda näo või olemasolevate mudelite järgi mängija luua, on täiesti olemas, aga nagu tavaks on saanud, jätkab 2K taas kord debiilsete hüüdnimede jada ning mida te ka ei teeks, on teie mängija kommentaatorite, armastatute ja meeskonnakaaslaste jaoks EiAi või AI või Allen Iverson... okei, seda viimast mitte.

MLB: The Show 18 pesapallimängus on meeletu hulk päris nimesid olemas ja kommentaatorid ei kartnud neid sugugi kasutada. NBA mängudel oleks viimane aeg samuti ajaga kaasas käia.

Igatahes, EiAi lugu algab sellest, et ta oli piisavalt vilets mängija, et mitte NBA uute mängijate valimisel 60 valituks osutunud noore hulka pääseda.

Siiski ei pidanud ta DJ-ks hakkama ja karjääri võimaldas tal teha hoopiski Hiinas asuv Shanghai Bearsi meeskond. EiAi on aga tänamatu ebaviisakas mölakas ja pole viitsinud kohalikku kultuurigi peale nuudlipakkide uurida, rääkimata siis meeskonnakaaslaste tervitamisest.

Kuidas EiAi tagasi Ameerika pinnale saab ja kas ta ka NBA leiba maitsma hakkab, saategi nii viis-kuus tundi kestvast ja pikki vahestseene sisaldavast loost teada. Okei, ma spoilin selle asja ära ja ütlen, et lõpuks ta ikka NBAsse saab...

MyCareeri suurim komistuskivi on vana halb virtuaalraha VC, ilma milleta te oma mängijat osavamaks ja nägusamaks muuta ei saa.

Alguses valite küll mängijatüübi, mis määrab ära teie tulevase potentsiaali, kuid iga oskuspunkt maksab raha. Erinevaid mänguelemente toetavaid märke (badge’id) saab küll mängides ja treeningsaalis harjutusi tehes tuunida, aga selleks, et oleksid veits parem kui 70se reitinguga pinginühkija, peate matma mängu kas meeletu koguse aega või sama meeletuna tunduva koguse reaalset raha.

Pärast profilepingu saamist teenite küll ühe kohtumise eest üle 1000 VC, aga 80-85se reitingu saavutamiseks peate kulutama kuskil 200 000 VCd. See on siis 200 mängu ehk üle kahe hooaja.

Realistlik, jah, et te kahe aastaga heaks mängijaks arenete, aga mäng ise eeldab, et te lähete hooaja kolmandal kohtumisel meeskonna parima varumängija kohta jahtima ning seejärel kohe ka esiviisikusse…

MyCareer on seotud taas kord kurguauguni erinevaid reklaame täis topitud digitaalse naabruskonnaga, kus ringi sibades erinevaid tegevusi teha saab. Siit saab reklaamitasusid sisse kasseerida, teiste mängijatega koos erinevatel väljakutel ja mänguviisides mõõtu võtta ja riideid ning soenguid soetada.

Ringiliikumine on kohutavalt aeglane ja seda hõlbustavad sõiduriistad maksavad tohutult palju VCd. Lisaks on kogu naabruskonna ajagraafik USA aja järgi, seega näiteks üpriski põnevad viktoriinid, kus on teadjamatel meestel võimalik VCd teenida, toimuvad meie aja järgi kell 5 öösel.

Teise aja- ja rahaneelajana leiame järgmise tänapäeval populaarse mängulaadi MyTeam, kus peate ostma kas VC või mängus teenitavate MyTeami punktide eest virtuaalseid kossukaardipakke, nendest endale meeskonna koostama ja siis kas CPU või teiste mängijate juhitud meeskondadega mõõtu võtma.

Isiklikult ma sellest väga ei hooli, sest VC-natuke kulub MyCareeris ära ja kui tahan teistsuguste koosseisudega mängida, teen lihtsalt hooaja alguses Fantasy Drafti, ehk ajan liiga täiesti segamini.

Veider oli veel see, et ma ei saa kohe mängu sees oksjonitele pakkuma minna, vaid pean enne teatud ülesanded ära tegema.

MyGM on sel korral jagatud kaheks. Kui tahate, võite alustada tervet hooaega läbiva looga ning nautida rumalaid ja ette kirjutatud olukordi, kus teie otsused pigem midagi ei määra.

Kui lugu aga teid ei huvita (ja olgem ausad, see saab nagunii ühe hooajaga läbi), võite võtta lihtsalt ühe meeskonna ohjad enda kätte ning proovida LeBron Jamesi endale sebida, et lõpuks ometi selle tüütu Warriorsi ainuvalitsus kukutada.

Kui suudate mingile meeskonnaga seonduvale asjale mõelda, siis saate seda MyGMis ka näppida, alustades särkide tegemisest ja lõpetades erinevate teenuste hindadega.

Kõiki eelpool nimetatud mänguviise ühendab aga see, et nendes on kohutavalt palju tegevusi, mis otsekui väevõimuga teid palliplatsilt eemal hoida püüavad.

MyGMi mikromajandamisse võib ennast unustadagi, virtuaalsete kaardipakkide lahtikäristamine on äärmiselt sõltuvusttekitav ning enda mängijale ideaalsete tätoveeringute maalimine võtab jupp aega. Sellest kõigest on aga pagana kahju, sest vähemalt hetkel on kogu selle klantsi kesta sees peituv viis viie vastu kossumäng parim, mida ma nii viie aasta jooksul näinud olen.

Nimelt on 2K eelmise aasta vigadest (ohhoo!) õppinud. Eelmisel aastal oli korvpall ise küll esmapilgul hea, kuid pärast kuudepikkust mängimist ilmnesid asjad, mis mängus kohutavalt häirima hakkasid. Need probleemid on sel aastal vähemalt praeguse seisuga kõrvaldatud.

Kaitsjad ei ole enam nii kleepuvad, alati mööda minev „Good“ viskereiting on kadunud ning ACE ehk automaatne mängujoonise loomine on sujuvam kui kunagi varem.

Mehed järgivad mängujooniseid päris täpselt, otsivad viskekohti ja panevad sulle ise katteid.

Arvuti juhitud meeskondade poolelt näed rohkem kohandumist sinu mängustiiliga, ehk sama trikki kasutades on üha raskem ja raskem nahast kera läbi võrgu upitada.

Staarmängijad suudavad tõesti mängu enda õlule võtta ja tänu sellele on Warriors ja Rockets veel rohkem ametlikke petukoode meenutavad kooslused, sest seal ei tohi sa mitte kedagi hetkekski tähelepanuta jätta.

Tavaseadetel karistab arvuti igasuguse eksimuse armutult ära ja kasutab katteid selleks, et endale see meetrike vaba ruumi anda.

Ilmselt see visetel mitte eksimine ongi see, millele tavamängija peab lahenduse leidma, sest see ehmatab ära.

Parematel NBA2K mängijatel on meeste visked käpas ja nad ei eksi visetel, aga kui oled selline keskpärasem mängija, nagu näiteks mina, kes viskab selline 45-50 protsenti visetest mängus sisse, siis on päris nõrdimapanev, kui arvuti juhitud sats lihtsalt kõik vähegi vabad visked sisse laob ja mängu lõpus nii 76% visketabavusega eputab.

Rääkides vabast ruumist, siis kõige parem uuendus, mille mina enda jaoks leidsin, on kaitse. Kui lähed viskele ja kaitse niisama ees seisab, siis on tegu vaba viskega, mida kaitsja ei mõjuta.

Eelmisel aastal muutis niisama sinu lähedal paiknev kaitsja viske automaatselt „segatud“ viskeks, vahet pole, kus ta paiknes ja kas tal üldse käed üleval olid.

Sel aastal on see viga alles ainult korvialuses mängus, kus isegi selja taga paiknev vastane võtab tsentrilt ära oskuse pall lihtsalt korvi virutada ja sunnib teda tegema mingisuguse hädapärase upituse rõnga kohale, muutes nii ründelauast nopitud palli uuesti peale viskamise suures osas kasutuks.

Samas loodan ma, et kuna mujal väljakul on see suudetud kontrolli alla saada, siis osatakse ka korvialune mäng ära paigata.

Kui ma enne mainisin staarmängijate pidurdamatust, siis selles on süüdi „kuumaks“ läinud mängijate eriomadus, mida seekord nimetatakse Takeoveriks. Takeover paisutab mingeid sinu mängijale spetsiifilisi oskuseid nagu triblamine, kaugvisked või kulpide ladumine.

MyCareeris pead selle ise õigel hetkel aktiveerima, lootes tabada hetke, kui sinu kangelasteod terve su meeskonna sütitavad ja paremini mängima panevad.

Kas midagi valesti ka on? Kahjuks pole ma jõudnud NBA 2K19 veel mitu kuud mängida, et kõik häirivad asjad välja tuleks, aga esimese asjana hakkas silma vana viga NBA 2K16-st ja 17-st, kus sinu mängijad lihtsalt ei jõua mingil hetkel (eriti pärast lauapalli või mööda läinud vabaviset) sinu korvi poole spurtivale mehele järele ja ta saab vabalt viskele.

Seda juhtub nii 10 korda mängu jooksul ja see on piisav, et aeg-ajalt häirima hakata.

Samuti jätab soovida vahetuste loogika MyLeague’is. Alustasin Phoenix Sunsiga hooaega ja ma polnud veel kalendris esimese mängunigi jõudnud, kui Utah Jazz pakkus mulle vahetuses oma eelmise aasta parimat noormängijat ja meeskonna tähte Donovan Mitchelli. No selle mehe vahetamine on tema teisel mänguaastal tõenäoliselt mõeldamatu, aga Jazz tahab teda nüüd järjekindlalt mulle maha sügada. Siiani ei ole ma vedu võtnud...

Lisaks riivab silma ka animatsioonide... erinevus. Mängus on nimelt meeletult erinevaid animatsioone ja kui need kõik kenasti toimivad, siis silm lausa puhkab peal.

Oma osa on ka füüsikal, sest sarnaselt eelmise aastaga on oluline, kus on sinu tugijalg ja kuhu suunas sa liikusid. AGA... mõnikord lülitab mäng ennast ühelt animatsioonilt teisele äärmiselt äkki.

Näiteks jooksev ründaja suudab hoo pealt niimoodi visata, et ta enam sentimeetritki edasi ei liigu või kaitsja keerab ennast välkkiirelt ümber, et krabada ära eelnevalt vabale positsioonile tormavale mehele mõeldud sööt, mida ta senini polnud vaadanudki. Üldises pildis on need aga pisivead ja mängu eriti ei häiri.

Seega tavalise virtuaalkorvpalli austajatele on NBA 2K19 lihtsalt suurepärane maiuspala. Kahjuks rikuvad üldmulje ära suust ja kõrvadest sisse topitavad reklaamid (ega te Gatorade’i ei taha osta? See värskendab ju keha ja vaimu. Eriti neljandal veerandil...) ning niigi reklaamirahadest nõretavas mängus igast nurgast vastu terendavad mikromaksed.

No ei tõuse minu käsi seda tervitama, kui ma esmalt olen mängu eest juba 60 eurot välja käinud. Paras sigadus, aga kahjuks on see spordimängude tulevik.

Sellest hoolimata peaks korvpallisõbrad, eriti meeskonnamängu austajad, kellele meeldib oma NBA lemmikklubiga kõik põhihooaja mängud kaasa mängida, endale NBA 2K19 soetama.

Sisu on siin tõenäoliselt rohkem kui kaheks aastaks, meeskondi (nii uusi, vanu kui ka tähtede satse) on lademetes ja kõigele ei jõuagi korraga keskenduda.