Nagu ma varemgi ennustanud olen, on Drake seikluste jätk looliselt palju arenenum, nutikam, täiskasvanulikum, dialoogi on seotud ja esitatud nii meisterlikult, et emotsioonid vallanduvad sundimatult.

Aga lisaks dialoogile ja loole on Uncharted 2 mänguline ülesehitus väga julge ning tootja Naughty Dog pole pidanud paljuks katsetada uuendustega. Selle tegevuse tulemuseks on mitu omanäolist stseeni, mis esitataks tavaliselt vahelõikudena, aga siin sekkub mängur.

Karakterid - kirev, mitmekihiline seltskond

Uncharted 2 sisaldab rida usutavaid tegelaskujusid, kellest meeldejäävaimad on inimlikult negatiivne Harry Flynn ning peamine jõletis, sõjakurjategijast rets Zoran Lazarević.

Mängu tuleb ka värske naistegelane Chloe Frazer, kes on kihilisem kui üks keskmine napoleoni kook ning töötab paratamatult tekkiva armukolmnurga tumedama tipuna. Tagasi on muidugi kasvava kaose peasüüdlane Nathan, ekstsentrikust noor pensionär Sully ning võluv blondinna Elena.

Sellest seltskonnast keeb välja rida tuliseid intriige ning lõviosa materjalist materdab suurema osa Hollywoodi suvefilmidest lihtsalt jalge alla.

Karakteritele ehitatud lugu pole enam nii pinnapealne kui esimesel korral ja fantastilised näoanimatsioonid ühes tippklassi hääletöödega viivad kogu sündmusteahela täiesti uuele tasemele. Liialdamata.

Märul - tasa ja targu või siis nimetissõrm päästikul

Ma ei taha lugu lugupeetud mänguri jaoks rikkuda, seega mainin vaid ülevaatlikult ja võimalikult lühidalt, mida mängult oodata. Võrreldes esimese osaga on kogu maailm avaram, tasemed jagunevad tihti veritikaalselt astmeteks, mis võimaldab tegevusele erinevalt läheneda.

Ülalt võib olla sündmuspaigale parim vaade, maapinnal töötab paremini hiilimine, mis käib seekord madinaga käsikäes. Pisisündmuste käik pole tihti ette määratud, osavam ja kannatlikum saab võitlusväljalt enne avatud konflikti sukeldumist mõned ebameeldivamad vastased eemaldada, sama edukalt võib ka kohe relvi kasutada.

Hiilimisosa ei piirdu ainult seljataguse hõivamisega, Nate saab eendi serval rippudes pahalasi jalust tirides kuristikku saata, nurga või piirde tagant neil kõrist haarata. Suuremad tasemed töötavad hiilimise kasuks suurepäraselt ja jätavad samas piisavalt ruumi erinevateks lahinguolukordadeks. Nii jubedat tupikut, nagu esimese osa varitsus veehoidlas, siin õnneks ei kohta.

26 taseme seas kohtab nii neid, kus üldse püssi lasta ei saa (Tiibeti mägiküla) kui ka neid, mis on pidevas liikumises (episood kihutaval rongil ning ainulaadne sõidustseen mängu lõpuosas).

Meeletu rõhk detailidele, efektidele ning meeleolu loomisele kasvatavad seda elamust samm sammult, iga nurga taga ootab midagi uut, midagi suuremat, midagi, mida sa varem näinud pole või siis oled, aga mitte nii hästi teostatuna.

Kogu tegevusväli on pidevas muutumises, miski plahvatab, miski (näiteks juhitavuse kaotanud helikopter) sööstab põleva linnuna alla, rebides keskkonda, seinad nihkuvad ja põrandad lagunevad nagu klaasvitraaž. Uncharted 2 vaevleb äärmiselt harva seisva-vee-sündroomi käes.

Platvormer ja mõistatused - lihtne ja veel lihtsam

Platvormerit (hüppamist, kargamist, nööre ning laetalasid mööda turnimist) kohtab esimesest osast mitu korda rohkem, kuigi taas kord võib osavam mängur kohatist liigset lihtsust kiruda. Peatee on alati konkreetne, nurgakesed aga saladuste (100 erinevat artefakti) päralt.

Mõistatuste osakaal pole samuti jahmatavalt suur, aga olemasolevad pähklid täidavad oma ülesande vaheldust pakkuda suurepäraselt. Peeglitega valguse juhtimine on kasutatud trikk, nagu ka sümbolite järjekorda seadmine ning korrektsete raskuste surveplaatidele asetamine. Need ülesanded võiksid olla keerulisemad kui poleks väga selgeid vihjeid jagavat märkmikku.

Lisaks pomiseb Nate suusõnaliselt ette, mida järgmisena nihutada või pöörata tuleks, nii et vihjetest saab lõpuks üsna selgesõnaline etteütlemine. See on odav lahendus, kuigi ma saan aru, miks keerulisema kasuks ei otsustatud. Muide, kiidan kaamerat, mis on väga korralikult käituma seatud, isegi veidrad, ajutised rakursid (kaamera rõhutab eemaldudes sündmuspaikasid või läheneb tegelastele, et mingit liigutust või emotsiooni paremini kajastada) pole väga eksitavad, kuna on juhtskeemiga seotud nii hästi kui võimalik.

Drake ise liigub veatult, juhtkangile alludes, veidi raskelt, andes mõista, et selles maailmas kehtib virtuaalne gravitatsioon. Ja kui sul juhtub olema haav kõhus, siis sa ilmselt koperdad, tuigud, komistad ja kukud (vigastused ei väljendu mitte ainult vereplekkides rõivastel, aga ka liikumise animatsioonis). Väga usutav ja tore.

Kui mäletate, siis God of War II alguses kulgeb ka Kratos teatud põhjustel nagu hommikeineta jäetud roomiksõiduk. Sellised nüansid kuuluvad küll pigem kinolinale, aga elustavad mängus karakterit ja võiksid samuti standardiks saada.

Ühismäng - uneta ööd ja päevad

Nauhty Dog arvas, et ühistegevus on iga kaasaegse mängu paratamatu osa ja lisas oma panuse. Poleks isegi tarvis olnud, aga keegi ju ei kurda. Tegelaste arendamine, levelid ja mängusisene pood lisavad kõvasti väärtust, julgustavad ostma, proovima isegi neid, kes ihkaksid enam ühis- kui üksikosa.

Suur hulk areene ja erinevaid mänguviise (millest enimmängitav vana hea tiimide surmamadin) kingivad tõepoolest omalaadse elamuse. Tempolt on see pigem Gears of War, pöörde toob mängu platvormerielement, võimalus ka ühismängus hiilimist kasutada ja leidlik tasemedisain, mis harib pinda erinevateks rollideks (katusekambrid snaiperi jaoks, avaram lahinguväli granaatide loopimiseks, nurgatagused varitsemiseks).

Väga oluline on see, et tervik osutub täiesti soliidseks, adekvaatseks võrguelamuseks, mitte läbuks. Miinuseks osutus paaripanek, mis mingil põhjusel väga tihti jagab pooled sel moel, et kõrgemal levelil asuvad saavad meeskonnana nõrgemate üle võimutseda.

Kõrgem tase tähendab siin lisavidinaid (rohkem laskemoona, kiirem samm jne), mis tähendab halvemal juhul viletsama mänguri ülemvõimu parema üle.

Lisamaterjalid - tasuta küpsis

Tasuta küpsised on alati teretulnud. Naugty Dog pakub lisaks mängule ka lisamaterjale teose valmimise telgitaguseid valgustava, osadeks jaotatud dokumentaali ning pildigaleriide näol.

Võimalik on vahetada erinevaid pildifiltreid ning muid vahvaid lisavidinaid nagu peegelpilt-tasemed ja aeg-luubis liikumine. Lisamaterjalid on kasulikud kasvõi seetõttu, et nad on plaadil olemas.

Kõlab tobeda väitena, aga parem on teada, et võiksid lisasid kasutada (seda tegelikult tegemata) kui häiriv kursisolek puuduva elemendiga.

Uncharted 2 kestab mänguri jaoks tavakeerukusel keskmiselt 12 tundi, mis on märulseikluse jaoks väga hea näitaja.

Võrgumäng on samuti tabamus kümnesse ning tõenäoliselt matad sa sinna veel vähemalt 20 lisatundi, arvestades punktisüsteemi ning võimalust teenitud raha eest mängusisesest poest kellasid ning vilesid avada. See on mäng, mis ei tohiks kellegi PS3 konsoolist varjuna mööduda.

Nii elavat teekonda kohtab harva ning sel aastal on see omasuguste seas vaieldamatult parim.

Hinne 5/5