Tuhanded Euroopa veebisaidid jälitavad meid palju innukamalt, kui seadus lubab

 (33)
Kontor stock
Kontor stockFoto: Mana Kaasik

2018. aasta maist kehtiv isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR) sunnib Euroopa Liidus ligipääsetavaid veebisaite kasutajalt küsima, kas too ikka nõustub jälitusküpsiste kasutamisega, ja eitava vastuse korral neist loobuma.

Mida "peab" ja mis tegelikult toimub on moodsas digimaailmas aga tihti kaks väga erinevat asja. Siit veel üks negatiivne näide.

Kolme kõrgkooli töötajate koostöös valmnud uuring "Dark Patterns after the GDPR: Scraping Consent Pop-ups and Demonstrating their Influence" näitab, et paljud veebikeskkonnad teeva igasuguse jälitamisest loobumise kasutaja jaoks oluliselt keerulisemaks, kui see olla tohiks.

Uuringusse kaasatud 10 000 veebisaidist vaid 1180 ehk 11,8% teevad vähemalt nii palju kui seadus nõuab, et külastaja saaks jälitamisest soovi korral loobuda.

Saitide käigushoidjad kasutavad oma hämarate eesmärkide teostamiseks eri trikke. Neid õhutavad tagant aga firmad, mis loovad nn nõusoleku andmise platvorme (ingl consent management platform) ehk lihtsamalt öeldes hüpikaknaid või muid sarnaseid lahendusi, mis ise avanevad, et sinu jälitusküpsise-eelistuste kohta küsida.

Levinuim petutrikk on uuringutulemuste järgi kasutajapoolse nõusoleku eeldamine. See eeldab, et kui inimene saidile jõuab või seal ringi vaatab või nõusolekuaknaga tutvumata jätab, siis on ka nõusolek saadud.

Seotud lood:

Paljud saidid muudavad keeruliseks jälgimisest loobuda ja lihtsaks sellega nõustuda. Sel puhul ei pruugi kasutaja leida nuppu "loobu kõigest" (ingl reject all) või peab ta mitmeid lisaklõpse tegema, et õige koht üles leida. Valik "Lepi kõigega" (ingl accept all) pole aga iial peitu pandud. Seda nimetatakse tumemustri disainiks (ingl dark pattern design), millele viitab ka uuringu pealkiri.

Lisaprobleem on jälituslahenduste rohkus, mis teeb üsna keeruliseks mõista, et mis need kõik on, mille kohta sait nõusolekut küsib, ja millest võiks loobuda.

Uuringu koostamisel osalenud ülikoolid: Massachusettsi tehnikainstituut (MIT), University College London (UCL) ja Aarhusi ülikool.