Tänavu tuleb kevad teisiti: kolm zombiteemalist videomängu, mis viimasel ajal tuntust kogunud

 (3)
Tänavu tuleb kevad teisiti: kolm zombiteemalist videomängu, mis viimasel ajal tuntust kogunud
Foto: ekraanitõmmis (The Walking Dead)

Populaarsuse mõttes on zombidest tõesti saanud uued vampiirid.

Kui mitte just teismeliste tüdrukute jaoks, siis digimängusõpradele küll – viimasel paaril aastal on tabanud nii arvutit kui ka konsoole tõeline zombimängude uputus ning lõppu pole näha.

Leidub nii paremat kui halvemat kraami, on rollimänge, lihtsalt märuleid, on ka žanripiire kompavaid lahendusi. Keda vaid ebasurnutega mehkeldamine huvitab, see leiab kindla peale midagi oma maitsele.

Järgnevalt võtan vaatluse alla kolm värskemat zombimängu, millega ise olen lähemalt kokku puutunud.

Kõige tuntum zombifrantsiis

üleüldse on muidugi "The Walking Dead" ehk "Elavad surnud". Nüüdseks juba enam kui kümme aastat tagasi, 2003. a koomiksina sündinud toode on leidnud oma tee teleekraanile ning seal jooksva menusarja põhjal valmis möödunud aastal tulistamismäng The Walking Dead: Survival Instinct.

Viimane sai aga jalamaid hävitava kriitika osaliseks ning niipalju siis sellest.

The Walking Dead: hooajad 1-2

Seevastu 2012. a tuli välja koomiksil põhinev, jupikaupa väljastatav mäng The Walking Dead, millele sel aastavahetusel järgnes The Walking Dead: Season Two.

Ameeriklaste Telltale Gamesi töötoast väljunud mäng nimetab end ise episoodidest koosnevaks graafiliseks seikluseks. Samas võib valehäbita öelda ka, et tegu on vana kooli point and clicki elik nn hiirekliki-seiklusega.

Seotud lood:

TWD on kaunis, kuigi algul on harjumatu vaadata kahemõõtmeliselt joonistatud kujusid end liigutamas ja pööramas nõnda, et neile lisandub sügavust.

Ilu kõrval pakub mäng põnevust moraalsete dilemmade lahendamisel ning pidevat otsustamist küsimustes, mis mõjutavad hiljem kogu loo käiku.

Tegijatel on õnnestunud teha vestlused suisa kuratlikult tõetruudeks – ebaolulisena näivas kõneluses pillatud arvamus võib osutuda jutupartneri jaoks piisavalt tähtsaks, et suhteid temaga enam kunagi parandada ei anna.

Ka tuleb vestlustes oma arvamuste avaldamisega kiirustada – kellegagi juttu ajades on vastuse otsimise aeg piiratud, seda tähistav kriips ekraanil kahaneb ja kahaneb, kuni taipad, et aeg ongi otsas ja mängija juhitud Lee Everett suudab vaid mõmiseda ja end lolliks teha. Nutikas.

Veelgi nutikamaks võib aga nimetada tõika, et tegelikult mõjutab mängija The Walking Deadi käiku tuntavast oluliselt vähem.

Otsuseid peab muidugi langetama ja vahel tuleb ka pingelises olukorras valida, milline kaaslane päästa, millisel lasta hukkuda, kuid võtmetegelaste puhul ja võtmeolukordades on lahendused ette programmeeritud.

Tulemus on alati sama, muutub vaid teiste tegelaste suhtumine mängija karakterisse.

Sellele vaatamata on nii The Walking Dead kui The Walking Dead: Season Two väga nauditavad: esitatud stseenidena, pakuvad nad korraga justkui filmitegelaseks olemise tunnet ning toovad pisara silma omal ajal Sierra hiirekliki-seiklustega üles kasvanud paadunud mängijale.

DayZ

Mis puutub paadunud mängijaid, siis DayZ on midagi tüüpidele, kel on lõpptarbijat sõbralikult kohtlevatest ninnu-nännu-toodetest kõrini ja kes on "totaalse laksu" jahil.

Iseenesest esindab DayZ seda üha laiemalt levivat lähenemist mängudele, kus teadlikult paisatakse turule poolik toode.

DayZ-i puhul, mida Steam müüb 23 euro ja 99 sendi eest, pole tegu isegi veel mitte beeta, vaid suisa alfaga.

Ja selle mängu saamislugu on samuti omapärane, kuid esindab jällegi protsessi, mis mängumaailmas aina tavalisem – alguses oli sõjasimulaator ARMA II tehnoloogia põhjal loodud total conversion DayZ, kus vastaspoole laigulistega madistamise asemel seisis mängija silmitsi mörisevate laibahordidega.

Hiljem taipas ARMA-sarja tootja Bohemia Interactive fännide tegevust edasi arendada ja selle enda kasuks tööle panna ning asus arendama iseseisvat, ARMA II mootoril Real Virtuality põhinevat zombimärulit.

Nüüd juba mõned kuud on alfaversioon igaühele kättesaadav ning iga huviline saab muutuva ja areneva mängumaailma tunnistajaks ja selliselt kaasaarendajaks olla.

DayZ on veebipõhine avatud maailmaga survival horror ehk ellujäämisõudukas. Õudusmomendile mäng otseselt ei rõhu, kui kummituslik ja jälitusmaaniat soodustav atmosfäär kõrvale jätta.

Põhirõhk on siiski karmusel. Surm varitseb siin iga nurga taga. Ja nurga peal. Ja seal ka, kus nurki pole. Surma nimi võib olla vaenulik kaasmängija, kes on jõudnud korralikult relvastuda ja läinud õnnetumate kaasmängijate arvelt kuritegeliku rikastumise teele.

Surm võib aga muidugi tulla ka neetult hea kuulmise ja armutu jälitamisinstinktiga zombi kujul. Ent kõige tõenäolisemalt ilmutab vikatimees end mängijale – eriti kogenematule – hoopis nälja, janu, külmetuse või lihtlabase kõrgelt kukkumise kujul.

Väga vajalik - väike video "12 asja mida iga algaja peaks teadma":

Sest DayZ on lausa ärritavalt realistlik. Erinevalt näiteks Star Wars: The Old Republicust (kus suure ja kirju maailma avastamine on puhas ja stressivaba rõõm ning selle käigus mättasse löömisega ei kaasne muud kui toibumine mõni hetk hiljem selleks ettenähtud kohas) DayZ sellist pehmode luksust ei paku – oled surnud, siis oled surnud. Punkt.

Kui ka võrreldavalt armutu Nether laseb mängijal osa vahepeal kokku kogutud kolast kuskil kapikeses alles hoida, siis DayZ vähemalt oma praeguses variandis röövib kõik.

Kusjuures kola kaotamine polegi kõige jubedam – kuigi algajale mängijale võib see nii tunduda, sest sattudes esimest korda DayZ-i maailma, endise NSV Liidu vabariigi Tšernarusi elik Must-Venemaa lohutusse loodusesse, kus tuul sasib sügiseselt kolletuvaid kaselehti ning külmad vihmahood libisevad üle melanhoolse maastiku, näib kõik esialgu tühjana ning alles mängu maailmaga tutvumise käigus selgub, kust tarvitamiskõlbulikke esemeid leida.

Ei, mitte nodi kaotamine pole jube. Kõige jubedam on väärikuse kaotamine: ka siis, kui oled varustanud ennast parimast parimaga, võid hukkuda sama lollilt nagu viimane noob

Aga proovida tasub, sest DayZ pakub tõesti äärmuslikult rasket, kuid põnevat, hirmutavat ja kahtlemata kaunist elamust, mis pealegi kuust kuusse aina täieneb. Nii näiteks on mängu tegijad lubanud varustada DayZ-i peagi ka autodega...

State of Decay

Autod, muide, moodustavad üsna olulise osa möödunud sügisel välja tulnud ning nüüdseks juba esimese allalaaditava lisa State of Decays (peagi pidi ka teine välja tulema).

Oma tutvustuses hiilimist mainiv mäng lubab end tegelikult tarvitada mitmel eri moel. Sest tegu on ka mitmes mõttes omapärase lähenemisega karakteripõhisele rollikale.

Eraldi võttes ei paku Allakäigu Seis – kusjuures, pealkirja võiks tõlkida ka kui Lagunemise Osariik – mitte midagi, mida juba nähtud poleks.

Tuleb nottida zombisid, selleks aga pidevalt täiendada oma arsenali, arenda oma tegelast, kindlusta elamist ning täida eriilmelisi ülesandeid.

SoD-i üks treiler, mis annab ettekujutuse ka mängust endast:

Mis aga SoD-i huvitavaks teeb, on nimelt konkreetne kompott ise. Selle kõik eri aspektid kokku on iga zombidega seotud maailmalõpusõbra unistus. Ilma igasuguse irooniata.

Mõni glitch, kus möriseja vales kohas läbi seina tuleb, ei sega eriti mängu kulgemist (eriti, kui ollakse enne tutvunud DayZ-iga, kus zombid muud ei teegi, kui tulevad läbi seinte).

Liiati teeb SoD-i põnevaks omapärane tõik – tegelikult ei tule mängida mitte ühte tegelast, vaid kõiki. See on asjaolu, millest tasub aru saada võimalikult ruttu, muidu lähevad ühes väikeses Ameerika maakonnas hargnevad seiklused veel hullemaks pupuks kui nad seda juba on.

Nimelt algab mäng küll maalilise järve rannalt, kus tuleb kohe ründavaid zombisid kaikaga tümitama hakata, kuid niipea, kui mängija juhitud tegelane satub kokku rühma ellujäänutega, tuleb hakata nendega suhteid arendama.

Viimane ei toimu seejuures mitte peaasjalikult dialoogina nagu The Walking Deadis, vaid teenete tegemise, teiste aitamise näol. Kui tegelased teineteist piisavalt usaldavad, on võimalik vahetada parasjagu mängitavat karakterit.

Algul tundub see harjumatu, kuid peagi selgub selle tähtsus. Tegelased on nimelt erinevad – leidub nii karme erusõjaväelasi kui alkohoolikutest igavesi üliõpilasi. Kuid nõrkused tuleb muuta tugevuseks, vastasel juhul nad hukkuvad.

Iseenesest hukkuvad nad niigi, kuid alati on see kurb ja paneb mõtlema, mida oleks saanud teha paremini, et nad oleks tulnud toime ajal, kui mängija kedagi teist juhtides läbi zombihordidest kihava Ameerika väikelinna jooksis või autoga kimas, et leida kast ehitusmaterjalidega, mis oli vajalik oma pesapaiga köögi välja ehitamiseks, või otsides medtoa tarbeks vajalikku luusaagi.

Ülesandeid jätkub ning vahest selles peitub ka State of Decay pisuke needus – ta hoiab mängija kogu aeg tegevuses. Alati on veel midagi vaja joonde ajada, kedagi tarvis aidata, mõni zombihord likvideerida. Ning nõnda ei pruugi õhtul mängu alustanu märgatagi, kui väljas juba punetab koit… Nii juhtus vähemalt allakirjutanuga.

Ahjaa, ei tohi unustada ka lisamast, et State of Decayst saadav nauding poleks täielik ilma Taani staarhelilooja Jesper Kydi sugestiivse ja atmosfääri loova muusikata (ka videomängusarjade Assassin’s Creed, Borderlands ja Hitman muusika autor).

Lõppsõna

Foto: ekraanitõmmis (The Walking Dead)

Kuid, nagu öeldud, zombimänge on veel. Päris palju kohe. Midagi igaühele. Käsitletud kolm – The Walking Dead, DayZ ja State of Decay – pakuvadki ainult kolme võimalikku lähenemist sellele, kuidas zombiapokalüpsist mängumaailmas kujutada.

On olemas dialoogile ning ekraanil hiirega pikslite läbikammimisele ehitatud TWD, on toorest ellujäämiselamust (ja lõpuks muidugi suremiselamust, kui nii öelda saab) pakkuv DayZ ning on lõpuks erinevaid mänguelemente ühendav ja leidlikkust nii tapluses, strateegilises planeerimises kui tegelastevahelistes suhetes nõudev SoD.

Midagi igaühele, kes soovib väljas valitseva vastiku päikese ja vägisi pealetükkiva kevade vahetada kuvari maagilise helenduse ja inimkonna ellujäämise kaheldavate perspektiivide vastu.

Kasutad reklaamiblokeerijat.

Sisu mugavamaks tarbimiseks telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.

Kogupakett
1€ / kuus*
Sisaldab 11 Eesti tippväljaande tasulist sisu, vähem bännerreklaame, saad jagada kuni 4 kasutajaga.
* Esimene kuu 1 €, edasi 9,99 €
Reklaamivaba pakett
2,99€ / kuus
Saad lugeda tasuta sisu ilma bännerreklaamideta. Ei sisalda tasulise sisu lugemisõigust.
 
Lisan erandi. Vaata AdBlock juhist siit ja AdBlock Plus juhist siit.
Mõistame, et käid meie juures uudiseid lugemas, mitte reklaame vaatamas.
Reklaamidest sõltub meie sissetulek ja see võimaldab meil pakkuda sulle soodsalt head ajakirjandust.