Tookord oli värske ja üsna riskantselt uuendusliku FPS-i nii jõuline ja edukaksosutunud tulek ootamatu, isegi hoolimata suurest hulgast pressile jaotatud materjalist, reklaamklippidest ja pildimatrejalist. Nii ühe kui teise kallal on varemgi külma kõhuga sahker-mahkerit tehtud (tuletage meelde aastatetagust Killzone 2 promofilmikest).

Kui kogu visuaalpidu kõrvale lükata jäid intrigeerivad killukesed plasmiididest, veidrast veealusest steampunk-linnast, kiivas suletud ühiskonnast, „suurtest issidest" ja nende kaitse all ringi hulkuvatest „väikestest õdedest", hullumeelsusest, ultravägivallast ja tugevast sisust, mis pidi vürtsitama FPS-i, žanri, mille taustal loo jutustamine tavaliselt teisejärguliseks jääma kipub. Infot liikus palju, see ajas suu vett jooksma, aga kellelgi polnud ikkagi täpselt aimu, kuidas nimetatud elemendid töötavad, lisaks ei tohi unustada, et 2007. aasta sügis õitses tugevatest väljalasetest ning mitte kõige kopsakama rahakotiga mängurid hoidsid kümne küünega sissetulekutest kinni. Tulemas oli Halo 3.

Demoversioon avas mõned kaardid (andes aimu pigem vaatepildi tugevusest), aga Rapture tegelik, mänguliselt mitmekesine pale paljastub siiski kolmandal või neljandal mängutunnil, momendil, mil saabub arusaamine loodud universumi põhjalikkusest. Siin on tõepoolest juurteni välja mindud, tehtud juba planeerimisfaasis otsuseid, mis katavad tasemed täielikult huvipunktidega, milleks on mitmekesine ruumiderägastik ja üleskorjatavad esemed (tugev RPG-element): laskemoon, erinevad tervisetäiendused, relvad, audiopäevikud. Need ei vedele lihtsalt maas, aga on peidetud erinevatesse konteineritesse, laokil laudadel või lukustatud šeifidesse, osaliselt uppunud või esmapilgul kättesaamatus kauguses, räämas toakeses, kuhu sa saad pilgu heita vaid seina löödud augu kaudu.

Bioshock innustab uurima, avastama, iga viimast kui ust avama, nurgatagustesse vaatama, läbi audiopäevikute ja visuaalsete vihjete keerulise loo ämblikuvõrku tervikuks põimima. Selle tugevus peitub üksikutes huvitavates liinides, mis jutustavad täiskasvanud mängurile Rapture paradiisilinna ning selle võtmeisikute kurva loo. Jutustavad oskuslikult, juhatavad lõpplahenduseni, mis ei tundu tugev ainult õnnestunud puändi, vaid ka konkreetse kokkuvõtte poolest.

Ma läbisin Bioshocki nii Xbox 360 kui hiljem ka PS3 pardal. Alles teisel korral jõudis mulle kohale, et see töötab ühtlasi kiire tulistamismängu kui rollikana, mis eeldab hoopis erinevat tempot. Kõrgem keerukus nõuab ettevaatlikumalt lähenemist, samm-sammult edenemist, sest mitmest ruumist järjest läbi joostes kukub su kannule ridamisi tigedaid vastaseid, kes su üsna kiiresti põrmuks teevad. Sammude planeerimine aitab samas elus püsida, aga ka lookilde paremini haarata.

Vihjeid leidub kõikjal, sa ei pruugi neid esmalt lihtsalt leida. Bioshock on väga sarnane Silent Hillile, mis materdab sind erinevate asitõenditega - need on kas iseenesestmõistetavad, jäävad segaseks kuni teise mängukorrani või sunnivad sind mõnd veebis avaldatud sisuanalüüsi sirvima. Sa ei pruugi neist aru saada kui konteksti ei mõista. Arusaadav. Bioshocki võib uuesti läbida alternatiivse lõpplahenduse kogemiseks, aga minu arvates on oluline ka vihjete ülelugemine. Kui see sind ei köida, siis kõmmutamise kvaliteeti loost ilmajäämine eriti ei muuda. Tulevahetused on kiired ja vihased, ehk veidi kaootilisemad kui tulistamisfanaatikute tavapärane mänguvara (mulle tundus vastaste kiirus pigem mõnele moodsale survival horrorile omane olevat), erinevad plasmiidid (selle mängu „võlujõud" ning erinevad oskused) aitavad kaost külvata, kuigi sa võid suurele hulgale vaid paari erinevat eelistada.

Ükskõik, kas vaadata loojanuse, rasvasest õhkkonnast lugupidava või märulit ootava mänguri pilguga, Rapture on üks neist maailmadest, mis on meeldejäävad ja meelitavad sind ajapikku tagasi. On siis põhjuseks mõni leidmata jäänud helikandja või soov veelkord hullunud rahvakunstnik Sander Coheni jaoks kunstiteost kokku panna - õigustust pole tarvis otsida. Bioshock oli hämmastav saavutus kaks aastat tagasi ja pole oma võludest tänaseks kuigi palju kaotanud.

Mängu tipphetk: Hullunud rahvakunstnik Sander Cohen sunnib su enda suurimaid rivaale hukkama ning laseb nende koolnukehade fotodest kunstiteose püstitada.

Hinne: 5/5

(PC-299 kr, Xbox360-599 kr, PS3-899 kr)