Street Fighter IV - vähe näha, palju teha
Tegelaste valik on mitmekesine - 16 avatud (paljudele tuntud) kisklejat, kuus lukustatud boonustegelast ning kolm bossi, kes teenitakse välja teatud tingimuste alistamisega. Tegelikult võib kogu SF4 ülesehitust võtta kui energiast ja peidetud võimalustest särisevat meekärge, mille iga sektor on omavahel seotud - lahedate ikoonide ja tiitlite teenimine (neid saab kasutada võrgumängus kasutajapärase tegelase loomiseks - üks motivaatoritest, mis selle mängu eluiga oluliselt pikendab) käib läbi erinevate mänguviiside.
Ole pealegi haletsusväärselt vilets kontrolleri-ikestaja - mingi piinliku aunimetusega võidakse sind pärjata ka nigela esituse eest areenil. „Ära väga valusasti löö!" Midagi sellist. Alustasin keskpärase ja pigem kohmakana, tundide möödudes kilkasin juba nagu õnnelik jaapani koolitirts, kes on Bruce Lee pildiga T-särki kandva jässaka klassivenna nokauti löönud.
Mis viib meid küsimusteni: „Kui kiiresti sa meistriks saad? Kui kiiresti oled ise see, kes lööb nii et sädemed lendavad?" Vastus - SF4 võib olla su põrgu ja paradiis. Keerukus kuni Medium - käkitegu (bossid osutavad isegi very easy tasemel usinasti vastupanu). Sealt edasi võivad vastaste kombod halastamatuks muutuda, tehisintellekt ei anna armu ega andesta kombinatsioonidega kobatsemist. Rusika ja jalahoobiga ei tee siin midagi ära (kui mitte kasutada ühe tegelase spetsiaalset ründeviisi, mille vastu suurem osa vastastest isegi tippkeerukusel õlgu kehitavad ja kummuli kukuvad). Ühismängus üle interneti kohtab vastaseid, kes võivad olla kurjemad kui CPU nime all esinev intellekt, kohtab ka neid, kelle sõrmed justkui kohupiimast valmistatud, aga mitte nii tihti. Üldiselt tähendab sinu jaoks veel avamata kurjakuulutava ikooniga kohtumine suurt häbi ja kiiret kaotust.
Graafika on värvikirev, mingil määral minimalistlik, aga täiesti ammendav. Kümnete toredate areenide, eriefektide ja detailsete tegelaste päästjaks on vesivärviline stiil, mis laseb 3D-l särada, aga maskeerib seda samas ka osavalt vanaks heaks kahedimensionaalseks. Toonide üksteise sisse sulamine liidab kogu keskkonna sujuvalt ja kasutajaliides sulab ülejäänuga kenasti kokku.
Silma ei riiva siin miski. Tegelaste sissejuhatavad filmid esitatakse animevõtmes, need on ülesehituselt lihtsad ja vaimustavad - nii elab Blanca nimeline roheline „muskel" emaga Brasiilias, sumomaadleja E. Honda, aga esitab küsimuse: „Kuidas küll rahvas sumomaadluse juurde tuua?" Sõltumata stoorist eeldab lahenduseni jõudmine alati suurt hulka madistamist tavavastaste, seejärel oma rivaali ning bossi, seejärel, teatud tingimuste täitmisel ka lisavastase või -bossiga.
Võrgumängu serverid on kasutajatest tulvil ja ühismäng hetkel ülipopulaarne, kaaslase leiab tavaliselt sekundite jooksul (kui valitud sessioon juba hõivatuks ei osutu). Siin peitub teine pikaealisuse saladus. Teenitavad medalid tirivad su käsi kui nöörid marionettnuku küljes, sa lihtsalt pead neid koguma ja häbilugu küll kui keegi osavam su feimi ootamatult endale haarab. Veel üks ring palun - mis sellest, et kell on neli hommikul ja ilmselt äratab sind lõuna paiku telefonikõne vihaselt ülemuselt või, miks mitte, alluvalt.
Fenomenaalne mäng on SF4 igal juhul. Tunniga saab soovi korral suurema osa areenidest ja tegelastest nähtud ja samas suurt mitte midagi tehtud. Arkaadosale pakub konkurentsi mitmikmäng üle interneti ja pingeline väljakutsetepõrgu (ellujäämine, tegelasepõhised saavutused ja ajalimiit), mis nõuab kohati ebainimlikku sõrmeosavust ning närve nagu alasil.
Hinne 5/5
www.progames.ee (899.- kr; PS3 ja Xbox 360)
