Olen aastate jooksul kogunud endale Steami sajakonna mängu ringis, lisaks veel mõned mitte-Steami mängud. Nende hulgas on häid ja väga häid, samuti keskmiseid ja kehvi ning – mis siin salata – on ka täiesti mängimata mänge, millest ma ei tea tänase päevani mitte midagi.
Ostnud olen mänge nii hetketuju ajel, reklaami mõju all ja palavikulises ootuses olles kui ka sageli – aga mitte ainult – arvukate Steami allahindluste ajal. Mõne on ka sõbrad kinkinud sünnipäevaks.
Seniste ostude seas on nii mänge, mille puhul ma ei kahetse kohe ilmumispäeval välja käidud 50 euro suurust või suurematki summat, kui ka selliseid, mida omandades olen selgelt langenud reklaami ohvriks või siis lasknud end mõjutada positiivsest kokkupuutest varasema sarnase või eelkäijateosega.
Koostasin nüüd kaks esiviisikut. Need pole tingimata halvimad ja parimad mängud, vaid halvimad ja parimad ostud. Ehk siis olen arvesse võtnud hinna ja kvaliteedi (lubatud sisu, mängitavuse, kordamise jne) vahekorda.
Esimeses on viis kõige lollimat ostu: sellist, mille puhul mind on haneks tõmmanud või olen end ise haneks tõmmanud – ostnud mängu, millega ei tule toime, mis ei sobi mulle või osutub liiga keeruliseks.
Teises tabelis on viis mänguostu, millest ma pole aastate jooksul tüdinenud, mille puhul pole mul ühestki kulutatud eurost kahju ning mis suudavad või suutsid pakkuda rõõmu sadadeks ja sadadeks tundideks.
Mõlemad tabelid on väga subjektiivsed ning katsun iga nimetuse juurde lisatud kommentaaris veidi nende tabelisse sattumist põhjendada.
Kindlasti on mängijaid, kes paigutaksid nii mõnegi minu lollide ostude tabelisse sattunud mängu ümber parimate ostuda tabelisse. Ja vastupidi. Tabelid on järjestatud tagantpoolt ette.
Viis viimast
5. Hearts of Iron IV
Võimas lisa võimsaid mänge tootva stuudio võimsale toodangule. Seejuures esimene Raudsüdame-sarja mäng, milles on hiiglaslike väekoondiste juhtimine hallatav ilma, et mängija peaks tegelema peenhäälestusega. Esimene, milles riigi juhtimine ei meenuta raamatupidamistarkvara ja esimene, millesse on natukene poogitud Paradoxi loomingule omast narratiivilembus.
Ja ometi – HoI IV on kohmakas, liiga juhitamatu ja lihtsalt liiga keeruline igaühe jaoks, kes pole Teise maailmasõja ajaloo andunud fänn.
4. Kingdom Come: Deliverance
Tšehhide Warhorse Studios arendas seda ajaloolist ja geograafilist täpsust taotlevat mängu ligemale kuus aastat. Kaua tehtud, kaunikene. Ilma igasuguse irooniata.
Kuid selle täpsusega on kaduma läinud osa lusti – keskaegsest mõõgavõitlusõpikust lähtuv võitlustehnika muudab KCD mõrvarlikult keeruliseks, seiklused ise on sageli tüütud retked ühest keskaegsest Böömi külakesest teise, samuti kulub suur osa mängust tegelase pesemisele, söötmisele, riiete nõelumisele ja muudele igapäevaasjadele.
Kui siia lisada maailma suurus, tähendab sellele mängule pühendumine otsust jätta mõneks ajaks iseenda igapäevane elu unarusse. Kui mitte millegi muu pärast, siis juba ainuüksi sel põhjusel, et selle neetud mõõgavõitluse õppimisele kulub tunde ja tunde. Ja ka siis pole edu garanteeritud.
3. Elite Dangerous
Üks ühele Linnutee galaktika. Saate ikka aru? Üks ühele. See pole nali. Miljardid tähed, sajad miljardid planeedid, kuud, komeedid, asteroidid ja muu. Ja selle kõige keskel imepisike tükike inimestega asustatud kosmost. Või nojah, imepisike – ikka suurem, kui üks normaalne inimene jõuab üldse kunagi läbi sõita – eeldusel, et lisaks Elite Dangerousi mängimisele on tal ka oma elu.
Kuid seda ED ei eelda ja siit ka üks mängu nõrkusi – hiiglaslik, lihtsalt hõlmamatu ja hoomamatu keskkond. Lisades kosmoselaeva juhtimise ülima tehnilisuse (see mäng ON raketiteadus!) ning eri tähesüsteemide paratamatu korduvuse, ajab ED nutma: nii suur, nii ilus, nii võimas ja nii lootusetu on üritadagi siin kuskile jõuda...
Nõmedaks teevad avaldamishetkel niigi kalli mängu (Steamis tuli selle eest välja käia poolsada eurot) tasulised lisad.
2. Sim City (2013)
Igavus kuubis. Musternäide reklaami ja mälestuste orki lendamisest. Nimelt kuulus 1989. aasta algupärane SimCity teismeea lemmikute hulka ning eks on ka sama sarja hilisemaid mänge aastate jooksul mängitud.
Stuudio Electronic Arts lubas oma uusimale linnaehitussimulaatorile täielikku võrgutuge ja põnevaid veebilahendusi, kuid tulemuseks on kohmakas liides, mis lubab mängida SCd ainult võrgus viibides, kuigi kasu sellest jääb hämaraks.
Lühidalt: ilus, aga kordki kehtib videomängu kohta ütlus, et ilu ei kõlba patta panna.
1. No Man’s Sky
Viimaste aastate suurim hype, pani mindki kohe avaldamispäeval maksma „Mitte mingi mehe taeva” eest rohkem kui 50 eurost summat.
Mnjaa... Reklaamitud võimsast kosmoseodüsseiast ei leidunud mängus suurt midagi. Paras arkaadiseiklus üha korduvates keskkondades.
Ja kuigi Hello Games on andnud endast parima (ja tõesti, ilma igasuguse irooniata müts maha pingutuse ees!), et mängu täiustada ja parandada ning NMS on saanud tohutult täiendusi ilma mängijalt lisatasu nõudmata, märgib see mäng minu jaoks reklaamipettuse tippu.
Viis esimest
5. State of Decay
Juba 2013. aastal välja tulnud „Lagunemise Seisund” sai endale tänavu kevadel järje, kuid oma esialgsest värskusest pole zombiseiklus siiski mitte midagi kaotanud.
Mitme tegelase juhtimine, nii sellest kui ülesannete eriilmelisusest tulenev vaheldusrikkus, suur ja mitmekesine maailm, samuti ülesannete sooritamiseks vajaliku aja lühidus, mis hoiab kogu aeg tegutsemas, muudavad SoD mänguks, mida on põnev ikka ja uuesti läbi mängida.
Loe State of Decay kohta lähemalt
4. Stellaris
Ka Stellarise alghind oli soolane – 50 euro kandis. Ning Paradox oskab küsida ka kõiki stuudio strateegiamänge täiendavate lisade eest raha – ikka kümnest paarikümneni.
See pole mind siiski hoidnud kunagi tagasi nende tooteid ostmast. Igaühele oma: kellele sobib Teise maailmasõja mikromanageerimine, kes aga tahab ehitada täheimpeeriume.
Stellarise tugevaimad küljed on kahtlemata hästi selge ja ennast ise seletav juhtimisliides ning mängu mitmekesistav narratiivsus: suur ja kõle kosmos on täis põnevaid lugusid. Nende lisandumise eest mängu uutes lisades pole kahju ka 10-20euro suurusest summast.
Loe Fortes ilmunud Stellarise arvustust
3. Mount & Blade: Warband
Türgi TaleWorldi arendatud ja juba 2010. aastal välja tulnud M&B: Warband on leidlik seiklus, mis rahuldab väga erinevate huvidega mängijate huvisid: siit leiab nii esimeses isikus üks-ühele võitlust, rollimängu ja sellega seotud lugusid kui ka rühmajuhtimist, ressursihaldamist või strateegiat ja taktikat. Suurepäraselt ajale vastu pidanud teos!
2. Tom Clancy’s The Division
Muidugi on kõik Tom Clancy kaubamärki kandvad ekraaniseiklused sarnased. Kuid TCTD tähistab omamoodi täiuseni jõudmist, kus hea lugu, hästi juhitav tegelane ning mõnusalt närvekõditavaks meelelahutuseks vormitud märul moodustavad teiste sarnaste seiklustega võrreldes kordumatu ja samas alati mõnuga korratava terviku.
Kui veel lisada keskkond – jõuluaegne Manhattani keskosa koos arvukate kaunilt renderdatud maamärkidega – on tulemuseks võimas seiklus. Seejuures selline, kus jätkub tegevust veel kaua pärast TCTD selgrooks olnud jutustuse lõppu.
1. Crusader Kings II
Just teises Ristisõjakuningate mängus on Paradox saavutanud täiuse. Sedavõrd rikast strateegiamaailma, tuhandeid ja tuhandeid elusaatuseid ühte põimivat, igal mängukorral kordumatut lugu mujalt ei leia.
Jah, CKII õppimine võtab aastaid. Ning ka see ei garanteeri edu – nagu päriseluski. Mängija võib teha plaane, kuid tema tegelane käitub ikka vastavalt sellele, millised kümnetest isikuomadustest on temas kokku saanud.
CKII on saanud kuue eksisteerimisaasta jooksul arvukalt lisandusi – ning nende tootmine pole veel lõppenud – mis kõik maksavad, kuid alati asja eest. Iga lisa pakub mitte lihtsalt uusi nüansse, vaid uusi mängumehaanikaid, võimalusi, lugusid, tegelasi ja tegevusi, mis muudavad CKII ise kuningaks (strateegia)mängude seas.
