Operation Flashpoint: Dragon Rising - mäng ja karm reaalsus
11 lühemat ja pikemat missiooni asetavad mänguri fiktiivsesse sõjaolukorda, kus kütusekriisis Hiina Venemaale ootamatult kallale tungib ning USA venelastega omakorda liitu astub.
Kandvat sündmusteliini ja nimitegelasi pole siin ollagi, õigemini koosneb loo ülesehitus epiloogist ja reast ülesannetest, mida lahutavad päästvad kontrollpunktid. Selle lahingusimulaatori keerukusastmete valik on samuti petlik.
Normal (harjumuspäraselt miski, mis ei eelda äärmist ettevaatlikkust) lubab sul vaid vastaste paiknemise suunda, kuid mitte nende kaugust määrata ja pisemgi eksitus võrdub endiselt surmasaamisega. Ka sinust sadade meetrite kaugusel passiv oponent võib su nigela õnne puhul sõelapõhjaks lasta, rääkimata lähikontaktist, mis lõpeb liiga tihti väga kiiresti, sinu kahjuks.
Veel üks näide mängu poolt pakutavatest üllatustest. Teises missioonis ehmatavad su meeskonda lahingkopterid, mis ilmuvad väga ebasobival momendil - oled avaral mäekünkal, varjumise võimalust pakub vaid eemal asuv majadekompleks, mis kubiseb vastastest. Kuna varju tormamine ei tule kõne allagi ning kopterite turmtuli ei luba läbi teleskoopsihiku vastaste ridade puhastamist alustada, tuleb käituda sunnitult hooletult (nagu mitmete taimeriga missioonide puhul). Üritada kopterid võimalikult kiiresti maanduma sundida või tormata sada meetrit eemal asuva metsatuka poole, et ellujäämise võimalusi veidigi suurendada. Olukord on ebaõiglane ning mäng sunnib su juba esimestest tasemetest alates edu nimel korralikult (üle)pingutama.
Realism? Võimalik, aga kui vajalik? Suurema osa ajast on su vastased pisikesed hallid täpikesed horisondil või paremal juhul teleskoopsihiku vaates ettevaatlikult varjumisvõimalust otsivad siluetid. Kogu elamus on väga steriilne ja ehmatav (Ghost Recon: Advanced Warfighter 2 ning Rainbow Six: Vegas mõjuvad selle kõrval kui padushooterid), kuid samas ka pingeline.
Pidev surmaoht mõjub kannatamatust pärssivalt, sunnib sind mõtlema, manööverdama ja pakub rahuldust neil nappidel momentidel, mil sa olukorda kontrollid. Samas võib mõni tõeliselt ebaõiglane hetk mängurõõmu sootumaks tappa.
Sa võid kuulist tabatud saada asendis, kus see isegi võimalik ei tundu, sa võid teenimatult mõnest meeskonnakaaslasest ilma jääda (ta takerdub tehisintellekti vea tõttu näiteks põõsasse), sa võid mõne eriti ebaõiglaselt asetatud kontrollpunkti eel surma saada (või kontrollpunktist lausa mööda lipata, nii et seisu ei fikseerita) ja pead taas kümneid minuteid järjest ettevaatlik olema, roomama, nurga tagant piiluma. Kirudes.
Ja ilmselt esitad sa endale varem või hiljem õigustatud küsimuse, miks pole sellisel ülimat tähelepanu nõudval simulaatoril korralikku varjumissüsteemi, millest tänaseks juba standard saama pidanud oleks. Sest see on simulaator?
Visuaalid kõiguvad ilmetutest tekstuuridest kividel ja maapinnal silmaköitvate valgusefektideni. Öö üleminek hommikuks ja päevaks mõjub väga loomulikuna, suitsupilved ja udu on Xbox 360 tavapärane vaatepilt, mis lisab grammikese meeleolule, aga ei üllata millegi väga huvitavaga.
Isegi heliline lahendus viitab pigem realismile kui bravuurikale märulile, sest tavapärast orkestrimürtsu me mängu käigus ei kuule. On vaid keskkonnast tingitud helid: lähenev sõidukikolonn, linnulaul varahommikuses metsas, eemalt kostev kume tulevahetus. See on isegi hea. Aitab keskendumisele kaasa.
Plussid? Keerukat kampaaniat saab läbida sõpradega, mis välistab tehisintellekti möödapanekud, kuigi asendab need inimlikega - lõtv ranne ja vilets nägemine on sama kasulikud kui takerduv tehisaju. Ühismäng on köitev, eeldades, et sa oled piisavalt kannatlik ja osav. Siin ei kohta hüpertempot, nagu Resistance või Killzone 2 võrgumadinas ja kindlasti pole see nii veatu kui Uncahrted 2 mahtra, aga õigetel tingimustel, õiges meeskonnas mängides, jagub siin rohkesti pinget ja põhjuseid veel ning veel proovimiseks. Üleüldine õhkkond on paiguti hingemattev, vaatevälja ulatus igati korralik ja kui tulevahetus sinu suhtes edu kaalukaussi väga madalale ei langeta on ka märul intensiivne ning nauditav.
Mulle meeldib tegijate püüd midagi tavapärasest erinevat pakkuda. Mulle ei meeldi eriti teekonna liigne keerukus, sest ma olen ilmselgelt moodsate FPS-ide poolt liiga pehmekeseks muudetud. Mu silm eeldab automaatsihikut ja võimalust vastasele silma vaadata, näha, kuidas ragdoll tabamuse inertsist õhku paiskub. Ma tahaksin, et antud lähenemine mulle istuks, aga väga raske on mängu poolt pakutavate karmide reeglitega leppida. Siit ka loogiline hinnang.
Kõik, kelle jaoks on oluline pinget hoida ning kannatlikult mängida, võivad sellele lahingusimulaatorile julgelt rohelise tule anda. Need, kes eeldavad mugavat ja muretut lähenemist, sihtigu tulevaid mänge Call of Duty: Modern Warfare 2 ja ulmelist, RPG-elemendiga FPS-i Borderlands.
Hinne 4/5
