MÄNGUARVUSTUS: "The Legend of Zelda: Ocarina of Time 3D" (3DS)
Käsikäes Mario seeriaga on "Zelda" kaubamärk teiseks tähtsaimaks Nintendo ikooniks. "Ocarina of Time" on viies selle seeria mäng, mis esmakordselt nägi ilmavalgust 1998. aastal Nintendo 64 (N64) konsoolil, kirjutab Euronics.ee.
Möödunud aastal ilmunud 3DS-versioon on siiani üks olulisemaid 3DS mänge, mida hetkel võimalik turult leida. Ühtlasi tähistas 3D uusversiooni väljalaskmine ka Zelda 25aastaseks saamist. Vaatakski lühidalt üle, millise loo jutustab "Ocarina of Time", milliste vaenlastega tuleb silmitsi seista, millised abivahendid on peategelasele antud ja kes teda teekonnal abistavad. Keskenduks natuke rohkem ka vana ja uue versiooni võrdlusele.
Lugu
Pärast öist õudusunenägu, mille peaosalisteks olid printsess Zelda ja kurikael Ganondorf, ärkab peaosaline Link üles oma Kadunud Metsas asuvas majas. Olles ainus Kokiri ilma haldjata, tutvub Link üsna pea oma teekaaslase, haldjas Naviga ja koos suundutakse vastu algavale seiklusele, mis muuhulgas viib läbi süngete koobastike, kirevate külade, vulkaani sisemusest kuni maagilise metsa ja järvepõhjani välja ning reisida tuleb isegi läbi aja.
Eesmärk on lihtne, tuleb vaid takistada kurikaelal leida jumalannade poolt loodud kolm maagilist kristalli, mille abil on võimalik omandada ettekujuteldamatu jõud ja kontrollida selle abil maailma. Sealhulgas on tarvis päästa ära printsess ja taastada rahu Hyrule'i kuningriigis.
Mängitavus
Kes on varem mänginud "Zeldat" DS-platvormil, need kindlasti mäletavad puutepulgaga navigeerimist alumisel ekraanil, kus Link jooksis, kuhu iganes pulk näitas.
Seekord on aga kõik teistmoodi. Kogu mäng käib ülemisel ekraanil ning alumine ekraan on jäetud kaardi ja muu kasuliku tarbeks.
Puutepulka ei ole samuti kordagi vaja puutuda, see võib rahulikult konsooli sees edasi puhata, kogu liikumine toimub nüüd juhtkangi abil, mis ainulaadsena DS-seerias on olemas vaid 3DS-konsoolil.
Ka vaade on seekord erinev, tegevus toimub kolmanda isiku vaatest, mis on palju mugavam ja detailsem kui senine pealtvaade. Relvade ja varustuse vahetus toimub alumise puuteekraani kaudu, mängija valdusesse on antud neli kiirnuppu, kuhu on võimalik määrata omale meelepärane abivahend. Igasuguse menüüs liikumise ja asjade valimise ajal on mäng pausil, seega ei ole vaja muretseda ootamatute üllatuste üle.
Erinevalt algupärasest N64 versioonist tutvustab uus versioon kahte uut mängutüüpi – Boss Challenge Mode ja Master Quest. Esimese puhul on võimalik vastu astuda kõigile mängus olevatele bossidele, kas siis ühekaupa või kõikidega järjest ühes pikas võitluses.
Teise puhul on aga tegu põhilooga, mis on tehtud natukene raskemaks, tuues sisse uusi vastaseid ja mõistatusi. Neid mängutüüpe saab aga mängida alles siis, kui põhimäng on korra juba läbitud.
Üks oluline osa mängitavusest on kindlasti tekstil. Kuna igasugune sisseloetud dialoog puudub, kuvatakse kogu jutt ekraani alla tekstina. Lugemisega aga kiiret ei ole, vastavaid tekstimulle peab mängija ise vahetama nuppe vajutades, mis jätab aega ka vajadusel sõnaraamat kätte haarata.
Vaenlased, kaaslased ja abivahendid
Räägime kõigepealt vaenlastest, keda on mängus üle 60 erineva, alustades kõige tavalisematest kanadest kuni hiiglasliku millimallikani.
Vaenlasi kohtab enamasti koobastikes ja templites, kust tuleb midagi tooma minna, samuti öösiti linnades ja külades. Iga koobastiku ja templi lõpus tuleb tavaliselt alistada ka n-ö boss, kellest jagusaamiseks on üldjuhul vaja mõnda abivahendit, mida on võimalik omandada ainult sellest konkreetsest tegevuskohast.
Mängu põhivaenlane, kellega tuleb ka lõpuvõitlust pidada, on kurikael Ganondorf, kes on põhivaenlaseks enamuses "Zelda" seeria mängudes. "Ocarina of Time" tutvustab väga palju uusi vaenlasi, keda on kasutatud ka seeria hilisemates mängudes.
Peategelane Link on Kokiri – see on sügaval metsas elav rass, kellest igaühel on kaaslaseks väike tiivuline haldjas. Siit ka haldjas Nav'i, kes on peategelase kaaslaseks terve mängu jooksul ning kes abistab Linki kõikvõimalikul moel. Kui jänni jääda, siis annab nõu, kui millestki tähtsast mööda tormata, siis juhib sellele tähelepanu. Nõu ja jõuga aitab ka suur öökull, kes mängu erinevatel episoodidel küüti pakub ja tähtsamad asjad üle kordab.
Mis puutub erinevasse varustusse, siis seda on väga palju. Põhirelvaks on mõõk, mida on mängus kolm erinevat, samuti on võimalik omandada kolme erinevat kilpi ja riietust.
Abirelvadeks on pommid, bumerang, ragulka, vibu, vasar, puukepid ja suured pähklid, millega on võimalik vaenlasi uimaseks visata. On ka asju, mida rünnakutes kasutada ei ole võimalik, küll aga selleks, et pääseda kohtadesse, kuhu muidu ei ole võimalik minna. Näiteks raudsaapad lasevad kõndida vee all ja visatav konks lubab ronida kõrgustesse, kuhu hüpates ei pääse.
Kogu mängu keskmes on aga üks ese – Ocarina of Time. See on maagiline muusikariist, millel mängides saab korda saata erinevaid tegusid. Näiteks on võimalik õiget laulu mängides vahetada öö päeva vastu või avada erinevaid uksi ning isegi rännata läbi aja. Samuti saab esile kutsuda vihmasadu ja suhelda teises kuningriigi otsas oleva sõbraga. Erinevaid laule saab õppida mängu käigus erinevatest paikadest ja isikutelt.
Oma osa on mängida ka maagial. Maagilisi võimeid saab peidetud allikates elavatelt haldjatelt ja neid saab kasutada nii rünnakuks kui ka kaitseks. Väga olulist rolli maagia siiski ei mängi, kuna võimeid on vähe ja tihti saab soovitud tulemuse palju lihtsamalt.
Pilt ja heli
Pildi poolest suudab "Ocarina of Time" demonstreerida suurepäraselt 3DS'i võimekust.
Kõige suurem muutus üldse mängus ongi graafiline pool. Kui N64 peal nägi mäng omal ajal väga kaunis välja ja paremat nagu ei olekski osanud oodata, siis 3D versioon on lausa vapustav.
Rääkimata sellest, et nüüd on võimalik kogu seiklus läbida 3D-s, on kogu visuaalne pool ehitatud üles nullist, lisatud on väga palju uut ning endiste hallide kaljuseinte ja kandiliste hüttide asemel on nüüd hämmastavalt detailirohke keskkond.
Kuna mängus puudub sisseloetud dialoog, siis suurt rolli mängib tegelaste käitumine ja taustamuusika, millede järgi on võimalik kindlaks määrata erinevate olukordade tõsidus.
Enamik muusikast ja helidest on võetud mängu vanemast versioonist ning seejärel digitaalselt täiustatud ja parandatud. Muusika vihjab eelseisvale ja muutub vastavalt olukordadele, kas rahulikumaks või agressiivsemaks.
Samuti on mängus erinevatel regioonidel erinev muusika, näiteks metsas käies kuuldav taustamuusika ongi ainult metsas, mujal seda meloodiat kuulata ei saa. Sama käib ka külade ja muude paikade kohta. Samuti muutub muusika vastavalt liikumisele, näiteks joostes läbi metsa mängib tempokam löökpilli muusika, samas kui metsas liikumatult seista, siis löökpillid kaovad ja mängib mahedam ning meloodilisem muusika.
Kokkuvõtteks
Meelega ei peatunud sügavamalt mängu sisul, kuna seda elamust rikkuda kellegi jaoks ei taha.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et 14 aastat tagasi paljude kriitikute käest saadud läbi aegade parima mängu tiitlit võib ka praegu täiesti arvestatavaks lugeda.
Tegemist on äärmiselt sügavat sisu, keerukaid mõistatusi ja meeletult head helitööd omava mänguga. 3D-mängupilt ja uuendatud graafiline pool muudavad niigi nauditava mängu veelgi paremaks.
"Zelda" on taaskord tõestanud, et on väärt oma positsiooni seiklusmängude tipus. Statistiliselt võttis esmakordne mängu läbimine umbes 40-45 tundi aega, mille käigus sai täidetud ülesandeid ning üles ostsitud igasugu peidetud aardeid, mis muidu mängu läbimiseks hädavajalikud ei ole.
Kui oleks vaja hinnet anda, siis 9,7/10 annaks ära, nuriseks ainult kohati nigela kaameranurga pärast ja tiba ebamugava sihtimise poole pealt kui 3D-s mängida.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!