MÄNGUARVUSTUS: "The Elder Scrolls V: Skyrim"
Kes on varasemaid osi proovinud, teavad, et alustuseks peaks varuma vähemalt nädala vaba aega. Tegemist on ülimalt mahuka mänguga, kus ei lõpe tegemised kunagi otsa. Seda sõna otseses mõttes, teatab algupäraselt Euronicsi saidil ilmunud arvustus.
Draakonid ja draakonikütt
Mängija astub kangelase rolli, kes (nagu ikka) peab päästma maailma hävingust.
Seekord on maagilisele Skyrimi maale naasnud väidetavalt välja surnud ja vaid legendides elavad draakonid. Sina oled Dragonborne – inimene, kes on sündinud draakoni hingega ja omab osaliselt draakoni võimed. Ühtlasi oled ka ainus, kes suudab neid tiivulisi monstrumeid alistada ja rahu maale tagasi tuua.
Mäng on avatud maailma baasil, saad käia, kus tahad, piiranguid ei ole. Keskkond ise on tohutu suur, ehk isegi suurim, mis praegu saadaval mängudes loodud on.
Nagu žanrile traditsiooniks, algab kõik tegelase loomisega. Erinevalt varasematest osadest ja üleüldisest RPG-tavast, ei ole "Skyrimis" eraldi tegelaste klasse. Mängijal on võimalik valida erinevate rasside ja välimuste vahel ning arendada oma tegelane, kelleks ise tahab, olgu selleks võimas maag, vaikne, aga surmav varas või kartmatu sõdalane. Ehk hoopis kõik need korraga?
Tootja Bethesda ei ole siinkohal piiranguid seadnud. Iga uue tasemega peab valima ühe kolmest – kas suurendada maagiat, elusid või vastupidavust ning kulutamiseks antakse ka üks oskuspunkt, millega mängija vastavalt soovile saab täiendada endale meelepärast oskust.
Punktid ei ole ainus viis oskusi arendada, põhimõtteliselt iga liigutus mängus viimistleb mingit oskust. Olenevalt relvast või loitsust, mida kasutad või kaitserüüst, mida kannad, arenevad ka vastava kategooria oskused.
Soovitatav on valida alguses juba ära, milliseid oskuseid arendama hakata, nii võid olla kindel, et lahingus hätta ei jää ja kõik soovitud tegemised saavad tehtud.
Menüüst lihtsalt peab juttu tegema
Ma ei ole suur rollikamängija, kuna need on alati minu jaoks keerukad tundunud – maagia ja loitsud, liiga palju relvi, punktide jaotus, oskuste arendamine, maagia ja relvade koos kasutamise vajadus jne...
See kõik tundub natuke liiga keeruline, kuid mitte seekord, sest mitte kunagi varem ei ole rollika mängimine nii lihtne olnud. Menüüd luues on pigem mõeldud inimestele, kes muidu RPGsid ei mängi.
Teisisõnu on menüüd muudetud imelihtsaks, isegi liiga lihtsaks. Oskuskpunktide jagamine ei valmista mingeid raskusi, erinevad loitsud on jagatud kategooriatesse ja lemmikud on lihtsalt leitavad. Sama jutt ka relvade ja muu kraami kohta. Igat eset, relva ja loitsu on võimalik lisada lemmikute menüüsse, mida omakorda on võimalik avada vaid ühe lihtsa nupuvajutusega, et siis keset lahingut näiteks relvi ja rüüd vahetada või maagilisi jooke tarbida.
Minule selline menüü meeldib, kuid samas on selline süsteem kindlasti kurnav ja aeganõudvam vilunud rollimänguritele, kes on harjunud väikeste menüüdega, kus asjad on tähistatud ikoonidega mida omakorda mahub ekraanile palju. Oli ju tegelikult nii juba sarja eelmises kahes osas ("Morrowind" ja "Oblivion").
Kuldsed sepakäed
Asju saab omandada neid kas leides, ostes või langenud vaenlaste käest võttes, samuti on võimalik lahti muukida uksi ja taskuid tühjendada. Saadud asjad on võimalik rahaks teha lähima kaupmehe juures. Kui aga rahast ei piisa, et soovitud relva või vägijooki osta, on võimalik see endale ise valmistada. Mängijale on jäetud vabadus luua põhimõttelist kõik vajaminev endale ise.
Paljusid ameteid, mida näed teisi pidamas, on võimalik ise proovida. Võid olla kokk ja valmistada sööke, keemik ja valmistada võlujooke ja mürke, miks mitte ka jahimees, palgamõrvar või supervaras? Ehk on sul hoopis kuldsed sepakäed ja soovid ise enesele valmistada kõik relvad ja kaitserüüd? Kõike seda saab teha.
Koostisosi asjade valmistamiseks leiab üle terve maa – toiduained saab farmidest linnade ääres, võlujookide valmistamiseks vajaminevad taimed leiab enamasti metsadest ja sepatöödeks vajaminevad naha ning metalli saamiseks tuleb küttida loomi ja käia koobastes erinevat metallimaaki kaevandamas.
Loomulikult on kõike võimalik osta ka kaupmeestelt, kuid hinnad on väga krõbedad. Mis puutub relvade valmistamisse, siis neile on võimalik külge pookida ka erinevaid maagilisi võimeid, mis lahingus eeliseid annavad. Nende saamiseks tuleb aga ohverdada mõni olemasolev maagiline ese, millelt lammutamise käigus õpitakse vastav loits. Igat loitsu peab õppima vaid korra, hiljem saab seda külge pookida nii paljudele relvadele kui ise soovid.
Liblikad on tegelikult ülitugevad
Nagu öeldakse, hea on iseenesest mõistetav, aga halba mäletavad kõik - nii selgi korral.
Kui mängitavusest rääkima hakata, siis esmalt meenuvad ikka negatiivsed asjad. Näiteks ei mõistnud ma ennem "Skyrimi" proovimist, kui tugevad liblikad tegelikult on. Hobusega ratsutades lendas üks nendest mulle teele ette ja kokkupõrge päädis äkkstopiga, nagu oleks vastu betoonseina põrutanud. See on vaid üks pisikestest vigadest, mida see massiivne mäng pakub.
Kõige suurem viga on vast hakkimine, mida alguses väga palju ei näe, kuid mida kauem mänguaega selja taha jääb, seda hullemaks asi muutub. Saan aru, et tegemist on meeletu suure maailmaga ja detaile on palju, aga menüü avamine ja sellest väljumine, majadesse minek ja sealt väljumine, kiired rünnakud, rohkem kui kolm vaenlast ekraanil ja palju muud toovad endaga kaasa suhteliselt häiriva venituse pildis.
Hakkimine on eriti hull, kui tarkvara taustal automaatsalvestust teeb, siis jääb mäng kohati lausa seisma.
Muidu on väidetavalt tegemist lõputu mänguga. Vähe sellest, et loodud missioone on palju, dünaamiline mootor genereerib iga natukese aja tagant ülessandeid juurdegi, paigutades erinevaid inimesi sulle teele, kellel igaühel oma abipalve.
Lahing ja hüüded
Aga kas kakelda ka saab? Ikka saab ja ohtralt. Lahingud on huvitavad, vastased suudavad tihti üllatada. Täitsa peitu jooksmist näeb vähe, aga keset lahingut eemale jooksmist, et elusid taastada, näeb tihemini kui arvata võiks. See annab ka sulle hea võimaluse oma elusid taastada, strateegiaid ümber mõelda või lihtsalt põgeneda.
Relvade valik on mitmekülgne ja neid saab ka ise teha. Kindlasti asi, mida seerias pole varem nähtud, on dual wielding – mõlemasse kätte on võimalik võtta, mida iganes tahad. Näiteks mõõgad või loitsud. Äkki hoopis ühes käes elusid taastav või tulekerasid laskev loits ja teises mõõk – ka seda saab, valik on enda teha.
Menüüst relvi või loitse valides saad ise määrata, kummas käes seda näha tahad. Osad loitsud muutuvad seda võimsamaks, kui need määrata mõlemasse kätte. Lahingu puhul on ka soovitatav juba varakult valida, mis relvad sulle paremini sobivad ja mida kasutama kavatsed hakata, sest kui pidevalt vahetada ühe või kahe käe relvade vahel, võib juhtuda, et otsustaval hetkel ei ole kummagi oskus piisav, et sulle soovitud tulemust pakkuda.
Teine uuendus on hüüded (Shouts). See on võime, mis on meie kangelasele juba sündides kaasa antud. Draakonihüüded annavad lahinguolukordades tugevad eelised, kuna nende võim on väga suur. Näiteks võib ühe hüüdega aeglustada aja kulgu, teisega süljata tuld, kolmandaga liikuda hetkega ühest kohast teise ja neljandaga lükata enda teelt igasugu takistused.
Igal hüüdel on kolm sõna, iga sõna muudab hüüde võimsamaks. Uusi sõnu saab õppida külastades iidseid varemetes draakonitempleid. Võideldes oma tee templi sügavustesse, leiab sealt draakoni seina, kus peal iidses draakoni keeles hüüe.
Lihtne see muidugi olema ei saa, kuna tavaliselt valvavad sõnu võimsad Draakoni Preestrid, kes on sinust igati tugevamad ja kelle vastu tuleb kohati välja mõelda keerukaid strateegiaid.
Sõnast aga üksi ei piisa. Et seda kasutada, on vaja see aktiveerida draakoni hinge abil ja viimast saab ainult draakonit tappes. Draakonid ei ole aga kõige kergemad vastased, seega uute hüüete omandamine on üks mängu suurimaid väljakutseid.
"Skyrimi" hääled ja pilt
Bethesda on rollikate maailmas juba tuntud tegija, nii "Morrowind", "Oblivion" kui ka "Fallout 3" tõid koju hulgaliselt tiitleid ja auhindu.
Avatud maailm ei ole nende jaoks uus sõna. Siiani on olnud neil kombeks alguses oma avatud maailmu pauguga näidata - "Morrowindi" alguses oled vang, kes väljub laia maailma ja saab pimestatud selle ilust; "Oblivionis" vang, kes väljub koopast ja näeb künka jalamilt hingematvat pilti; "Falloutis" väljud maa alusest pommivarjendist, efekt sama nagu eelmistel.
Seekord on midagi teisiti, alguses oled küll taas vang (see on nagu "Elders Scrollsi" tunnus juba), kuid seekord algab mäng koheselt avatud maailmas ja sul on võimalus nautida ilusat ja maagilist loodust enda ümber.
Puud, põõsad, rohtunud aasad, massiivsed kosed, võimsad mäed kaugustes – kõik need on korraga ekraanile kuvatud, nii kaugele kui silm ulatub. Suuremad detailid on alati ekraanil, seega kõndimise ajal kaugustesse enam midagi uut ei tule, asjad lähevad lähemale jõudes lihtsalt detailsemaks.
Kõlab maagiliselt, eks? Nii ta ongi, vähemalt eemalt vaadates, kui asju lähemalt uurima hakata, siis asi nii maagiline enam ei ole. Puude koor on hägune, koobaste seinad samuti, vesi ei peegelda nii palju kui võiks ja munakivi teed ei ole ka lähimal uurimisel nii detailsed.
Hoolimata viimse pisidetailini puuduvast viimistlusest näeb ümbritsev maailm imekaunis ja tõetruu välja. Öö ja päeva vahetumine, hoovihmad, hommikune päikesetõus udus on hämmastavalt ilusad. Midagi nägemata ei jää, mäng on juba selle eest hoolitsenud, et missioonid viiksid sind kõikvõimalikesse erinevatesse paikadesse.
Graafiliselt on "Skyrim" kindlasti üle selle põlvkonna keskmise taseme.
Heli poolest on samuti toimunud edasiminek. Kui veel "Oblivionis" on inimesed suhteliselt koledate nägudega ja räägivad samu lauseid sama häälega, siis "Skyrimis" on see viga mingil määral parandatud.
"Oblivionis" luges kõikide tegelaste hääli vaid 12 näitlejat, siin on see arv 70-80 vahel. Bethesda andis mõista, et seekord muudetakse mängus olevad inimesed rohkem omanäolistemaks, nii välimuse kui hääle poolest. Tegelikkuses aga asi päris nii ei kipu olema, hääled korduvad siiski väga tihti, kuigi ei tundu enam nii ühtemoodi monotoonsed.
Samuti võiks rohkem erinevaid lauseid olla. Näiteks kõik Imperial rüütlid räägivad igal pool sama teksti, hoolimata, et nende isikud ja asukohad on totaalselt erinevad. Tänaval liikuvad inimesed küsivad enamasti samu asju ja eluheidikud ülbitsevad sinuga ikka täpselt samamoodi igas linnas.
Alguses see nii ei häirinudki, kuid kui juba mõnikümmend mängutundi on seljataga ja kõikvõimalikud laused on sada korda kuuldud, käitumised nähtud ja reaktsioonid proovitud, muutuvad need tegelikkuses väikesed asjad mõneti häirivaks.
Õnneks saab enamus aega veedetud tsivilisatsioonist eemal ja millest jääb inimestega suhtlemisel puudu, teeb tasa väga hea taustamuusika, mis on nagu sellesse niigi eepilisse maailma valatud. Näiteks kui draakoniga tülli minna ja ta sind ründab, hakkab taustal kõlama võimas meeskoor orkestri saatel, mis omakorda on nii inspireeriv, et hetkeks tunned ennast tõesti nagu Barbar Conan.
Ei saanudki kõike öeldud
Nii palju tahaks veel rääkida, aga midagi peab jääma enda avastada. Just seetõttu ei peatunudki detailselt sisul, sest mäng suudab pakkuda suurepärast seikluslugu ning mida vähem sellest teada, seda põnevam see saab olema. Nii palju võin öelda, et lõpp oli mulle mõnevõrra üllatav.
Lõpetuseks: vaatamata oma vigadele on tegemist suurepärase mänguga, mis sobib nii žanri austajatele kui ka uutele tulijatele. Mäng on väärt igat kulutatud senti ja suudab sind kümneteks (kui mitte sadadeks) tundideks ekraani ette naelutada.
"The Elder Scrolls V: Skyrim" on saadaval PC, PS3 ja Xbox 360 variandis.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!