"L.A. Noire" viib 1940ndate lõpu Californiasse, täpsemalt Los Angelesi, algab Euronicsi saidil ilmunud arvustus.

Tegu on väga stiilipuhta ajastukäsitlusega. Läbi audio-visuaalse pildi kannab see endas tolleaegset jazz-muusika, narkootikumide ning kuritegevuse maailma.

Sinu kehastada on politseinik Cole Phelps, kelle karjäär on sõna otseses mõttes mängija kätes. Pead sõitma erinevatele kuritööpaikadele, otsima vihjeid, kuulama üle kahtlusaluseid, rääkima pealtnägijatega ning vahel isegi ametirelva kasutama.

Kõik "Grand Theft Auto" austajad peavad siin väikese pettumuse osaliseks saama. Mängu motoorika ning juhitavus on küll nimetatud seeriale omane, kuid tulistamist ning actionit on kõvasti vähem. "L.A. Noire" on pigem segu mõnest vanemast point & click seiklusest ja suurte dialoogidega „Mass Effectist“.

Paugutamist ja tagaajamist leidub, kuid mäng on rohkem üles ehitatud asitõendite kogumisele ning ülekuulamisele. Enne küsid küsimusi ja siis tulistad, mitte vastupidi.

Sinu suu ütleb "ei", aga silmad ütlevad "jah"

Raamatut ei tohiks hinnata kaane järgi, aga „L.A. Noire“ lükkab selle väite ümber.

Emotsioonide ning näoilmete lugemine on ülimalt tähtis. Siin on mängutegijad väga suure sammu astunud ning kasutanud karakterite loomisel elusaid näitlejaid. Pingutus on ära tasunud ning seega võime näha erakordselt detailseid ning elutruusid karaktereid. Mitte ükski pahategija ei suuda tuima "pokkerinäoga" istuda, kui korrakaitsja esitab talle suunavaid küsimusi. Kes muigab, kes vaatab kõrvale või lihtsalt niheleb ja hõõrub käsi.

Mängus on ühe valikuna kasutatav sisetunne. See annab vihjeid, kas küsitletav valetab või räägib tõtt. Kuid see võimalus tekib alles peale mõningast "leveldamist“. Enamus aega pead siiski ise otsustama, kas sinu vastas olev tegelane on saanud hakkama mõne väiksema kelmusega või on tegu kõrgema klassi kurikaelaga.

Mängule teeb au detailide rohkus. Olles kuritöö paigal, saab Phelps vaadelda ning üles korjata peaaegu kõike. Siin peab juba mängija ise otsustama, millised esemed on juhtumiga otseselt seotud ning mille võib niisama vedelema jätta.

Olles täiesti rappa jooksnud, aitab vahel ka paariline mõne vihjega. Siin aga kohtame esimest tagasilööki "L.A. Noire'i" juures. Tänu oma keerukusele ning süvenemist nõudvale sisule ei ole see mäng, mille võib veerandiks tunniks käima panna ning linnas natuke ringi vaadata.

Muidugi on võimalus autoga patrullida ning tänavatelt kuritegevust otsida, aga väga palju rahuldust see just ei anna ning muutub üpris kiiresti suvaliseks "leveldamiseks".

Harjutamine teeb harjutajaks

Esimestesse juhtumitesses on lisatud õpetavad vihjed, mis annavad päris hea ülevaate mängu võimalustest ning motoorikast, muutumata ise selgelt aimatavateks õpetustasemeteks, vaid olles väga loomulik mängu osa.

Mida aga aeg edasi, seda vähemaks juhtnööre jääb ning sündmuspaiku ja asitõendeid tuleb juurde. Samuti peab mängija arendama oskust inimesi lugeda. Ükski kurjur ei taha vabatahtlikult vangi minna ning viimane asi, mida uurija Phelps tahab, on süütu mehe trellide taha saatmine.

"L.A. Noire" nõuab mahuka sisu tõttu kolme plaadi jagu ruumi. Plaatide vahetus toimub jooksvalt asja kulgedes. Muidugi saab terve mängu kohe kõvakettale paigaldada, kuid siis tuleb varuda ka tavapärasest rohkem vaba ruumi.

Hoolimata heast esitlusest, atmosfäärist ja mängitavusest on märgata palju kordusi. Põnevust püütakse küll hoida kuni lõpuni täiskraadidel.

Lahendatud kuritööde vahele on lisatud pilte uurija Phelpsi minevikust, mis peaks mängule sügavust andma. Siiski on iga uue toimiku kallale asudes tunne nagu oleksid kinni "Lõputus küünlapäevas". Hommikul boss karjub su peale, siis asud juhtlõngu otsima ning õhtu lõpetad jazzklubis.

Igal juhtumil on mitu võimalikku lahenduskäiku ja kõiki toimikuid saab uuesti proovida. Lõpptulemust see aga kahjuks ei muuda ning mitmekordne läbimine on pigem oma lõbuks. Siiski on stoori piisavalt tugev, et oma maailmas vähemalt esimesel läbimisel kinni hoida.

Vaadates pisematest möödalaskmistest kõrvale on "L.A. Noire" midagi uut ja värskendavat. Mäng võib sind haarata tundideks oma sügavustesse nagu hea raamat või hea film.


Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!