Mänguarvustus: "God of War: Ascension" (PS3)
Tööstus kipub sarju rahajanus venitama nii teles kui mängumaailmas.
Assassins Creed on kuldne näide selle kohta, kuidas üht ideed võib üle keeta, kuni see on su laual umbes sama igapäevaselt kui leib keedumuna ja Colaga. Tegijad lisavad veidi erinevaid maitseineid ja läheb veelkord kaubaks. Ja siis veel, hetkeni, mil ta lõpuks enam ei müü.
Sarjas God of War on tänaseks ilmunud kokku 6 teost (ma ei loe nende hulka HD versioone PS2 ja PSP mängudest), neist viimase koort üritame täna lahti koputada. Ehk siis uurime: milline on sisu?
Vaadake "GoW:A" treilerit:
Antagonistidega on keerulised lood. Puhtaverelised sadistid ei pruugi mängurile meeldida, niisiis tuleb paha peategelane midagi vastuvõetavat tegema panna. Nagu näiteks Vana-Kreeka müütide koletisi nahast välja rappima.
Lisatakse mingi tõsisem taak, millega on mänguri suhtes võimalik kaastunnet tekitada (Kratos on kunagi hullusehoos mõrvanud oma naise ja pisitütre) ning kurjami väljakannatamine polegi enam nii jube.
Kolmandas osas mindi sõjajumala sisemisele raevudeemonile siiski liiga lähedale, mis kajastus foorumites tekkinud vingumises: Kratos on kuidagi liiga egoistlik ja rullnoka maneeridega pätt, kes ei hooli tegelikult kellestki.
Üks sadistlikum bossilahing järgnes teisele, kulminatsiooniks otsast rebitud pead, lõhutud luud ja alandatud naisterahvad (hoidku taevas, kui see kehakumerustest ja šovinismist kubisev teos kunagi soovolinike töölauale sattuma peaks).
Ilmselt just selle vastukaja tõttu on Santa Monica stuudios valminud värske lõbuvara sündmuste keskmes veidi erinev Kratos. Ta küll lõriseb ja rapib endiselt, aga teeb sealjuures kurba nägu ning püüdleb veidi erineva eesmärgi poole kui kõige olemasoleva lammutamine. Teda kummitavad illusioonid, miski pole tõeline ja ta soovib täit teadmist.
Mulle isiklikult selline lähenemine sobib, sest olin üks neist, kellele kolmanda osa ultra badass toon pisut väsitavalt mõjus. Tänane erinevus-rikastab-tüüpi Kratos on mingil määral leebem, räuskab vähem ja tegutseb rohkem. Samuti võiks arvata, et ta tihub öösiti salamisi padja sisse nutta ja omab neoonsinist vihmavarju.
Käesoleva märulseikluse suurimateks plussideks on endiselt brutaalne, nüansirohke võitlussüsteem, mõned nutikad mõistatused ning meeletu vaatemäng areenide, vistade ja efektide näol.
Ma ei jätaks kõrvale ka korralikku ühismängu, mida üldiselt arvustustes kiidetud ei ole, aga mis minu meelest siiski üksikmängule tublisti lisaväärtust annab. Ehk mitte neile, kelle mängumasinas keerutab vaid Call of Duty või Battlefield, aga miks mitte näiteks võitlusmängude sõpradele, sest on ju ka Assassins Creedi üsnagi hallist massist erinev ühismäng oma toetajaskonna leidnud.
Võitlussüsteem sisaldab endiselt suurt hulka löögikombinatsioone ja liikumisi, mis võib ekraanil toimuva meeldivalt sõgedaks sõjatantsuks muuta.
Kombod ja nende sidumine efektiivseteks võteteks võtavad veidi harjutamisaega ja isegi lihtsamatel keerukusastmetel eeldatakse nüüd, et mängur teeb kontrolleriga nuppude sõtkumisest enamat.
Suuremad vastased eeldavad põiklemist, mõnede elukate käest tuleb enne nende töötlemist kilp rebida, blokeerimine on kohati vajalik. Uuendusena on maagiasüsteem sel korral lisaks R2 nupule ka relvadega seotud – maagia vallandamiseks tuleb esmalt maagiamõõdik löögijadaga täita (täidetud mõõdiku kahandab iga vastase poolt sooritatud löök su tegelase pihta) ning siis kibekiiresti rünnak vallandada.
Ühest küljest lisab selline uuendus võitlusele voolavust, teisalt mõjub veidi juhuslikuna, vähemalt esialgu, kui sa seda enda kontrollile allutama õpid. Hirmus tüütu ja keeruline on kuue pidevalt ründava vastase vastu veatult võidelda. Kõik toimub isegi liiga kiiresti selleks, et jõuda korralikult blokeerida või põigelda. Keegi tabab sind oma mõõgaga ikka, ole nii ettevaatlik kui tahad.
Parimaks näiteks selle kohta on mängu eelviimane salvestuspunktidega areenidejada, mis sattus oma keerukuse tõttu mängurite kriitikatule alla ja millele tootja lõpuks olusid lihtsustava paranduse väljastas.
Isegi parandatuna on tegu tõsiselt keerulise väljakutsega, mis eeldab kiiret tegutsemist ja tibake õnne. Minul kulus selle umbes 15 minutit vältava lahingujada alistamiseks umbes 15 proovimist, nii et algajad võivad antud teetõkkega arvestada ja julgelt lihtsaima raskusastmega alustda. Mängu käigus keerukust vahetada ei lubata.
Mõistustega on teine lugu. Olen õige mitme mänguriga arutanud selle üle, kui hullusti moodne märulseiklus mõistatusi lihtsustanud on. Ja kust jookseb piir lihtsalt edenemiseks lülitite vajutamise ning lahenduse leidmise vajaduse vahel.
Sarja Uncharted pähklid ilmselt seiklusmängurite jaoks probleemi ei valmista. Vihjed on ilmselged, lisaks hoiab mäng ise igal sammul kätt, pakkudes lahenduskäiku lausa kandikul. Esmakülalise jaoks piisab aga kinnijäämiseks kahest lülitist, mille vajutamise järjekord ei ole ilmne – olen seda ise pealt näinud. Kui eelnev lahendamiskogemus puudub, siis on see loomulik.
God of War Ascension jätab esmamänguri kindlasti kinni. Kui mitte enne, siis mängu teises pooles, kus Kratos saab võime ajaga mainipuleerida ning keskkonnas teatud objekte kas parandada või lõhkuda, mitmesse erinevasse staadiumisse. Nii korralike pähklitega pole sari meid varem kostitanud.
Kui teekond läbitud, jääb veel ühismäng ja see on üllatavalt korralik.
Ühismängu peab süvenema. Üle tuleb saada ka lävepakust, mida kujutavad endast kõrgema oskusastme saavutanud mängurid. Mingit ausat jaotust siin ei kohta.
Et ennast järk-järgult tugevamaks trügida, tuleb esialgu ka kaotada, teenida saavutuspunkte ebaolulisemate tegevuste pealt (areenide vallutamine, kirstude lõhkumine) ning loota, et suudad boonusena ka mõne pooltühja eluribaga vastase alistada.
Samas toimub arenemine suhteliselt kiiresti ja mõned väljateenitud lisad võivad su juba kümnenda leveli saavutamisel konkurendiks muuta. 2 vs 2 PvP areenid, mille mõistlikkuses ma esmalt kahtlesin, osutusid parimaks. Seal võideldakse näost näkku, väga piiratud alal ja võimalusi saavad kõik osalejad.
Suured areenid sisaldavad erinevalt pisematest erinevaid saladusi, võimalusi taset illustreerivaid koletisi juhtida, võitlusse sekkuvaid elukaid taltsutada ja boonusesemeid korjata. Neil toimuv tundub esialgu kaootilisena, aga ajapikku õpid sa selgeks, mida mingi lüliti teeb, kuidas olukordi enda kasuks pöörata, lõkse ning abivahendeid kasutada.
Kuigi God of War on tänaseks sarjana mingil määral Botoxit täis süstitud, peab Ascension endiselt vastu nagu Simon Cowelli nägu. Ta ei paku suuri üllatusi, aga ei jää mingis osas ka eelmistele jagudele alla. Üks täitsa korralikult kõvakskeedetud muna niisiis.
Plussid
Nüansirikas võitlussüsteem
Igas kaadris on topeltannus vaatemängulisust
Nutikad mõistatused, iseäranis mängu teises pooles
Ühismängu lisamine ei tee kurja
Miinused
Mõnel harval hetkel kurnatakse võitlusväli liiga suure vastaste hulgaga välja
Ronimine ning hüppamine on teretulnud elemendid, aga ei nõua mängijalt erilist osavust
Hinne 8/10
Platvorm: PlayStation 3, ekslusiivmäng
Žanr: märulseiklus
Läbimiseks kulub: ca 12 tundi vaikimisi-keerukusel (Normal)
Arvustamiseks jagas Sony
