Hakatuseks tasub siin kiitva sõnaga toetada kõrglahutusega graafikale viidud väljalaset "God of War Collection", mis koosneb esimesest ja teisest osast. Kes pole neid veel PS2 masinal proovinud, võiks kolmanda osa paremini mõistmiseks läbida. Pikemalt ma sel siiski ei peatu, kuna teemaks on kolmas sõjavanker, mingis mõttes suurem, mõjuvam ja kohe kindlasti visuaalselt rabavam.

Kui "Uncharted 2" algas pingelise ja plahvatustest tulvil stseeniga, siis "GoW3" sissejuhatust on keeruline sõnadesse panna. See jätkab teise osa lõpu järgnema jäetud filmilõiku, kus langenud sõjajumal Kratos suundub titaan Gaia turjal Olümpose mäekülge mööda jumalate üüratut egoismi lömastama.

Jätkava videoklipi asemel toimub hoopis suur tehnoloogia ja pildiilu demonstratsioon, mis isegi minusugusel üht ja teist kogenud arvustajal suu lahti võttis. Toimuv on kohati pidevas liikumises, tegevus toimub kord kindlal pinnal, kord õhus, kord pea alaspidi rippudes; kaamera läheb ogaraks, kiikab kord eemalt, siis suurendab olulistele detailidele. Taoline kirjeldus iseloomustab tegelikult kogu teost, mille kulgemishool küll kohati raugeb, aga pakub kaheksa kuni kümne tunni jooksul pidevalt visuaalselt huvitavat ja mänguliselt uut.

Kogenud, nutikas tootjatiim teab, et korralik märulseiklus ei tähenda juba ammu vaid üht kaameranurka peategelase selja taga. Rakurssidega mängitakse pidevalt, kasutatakse erinevaid võimalusi (hetked läbi peategelase pilgu, dünaamiline kaamera ja mittejuhitavad stseenid, mis väga osavalt muu voo sisse paigutatud-peidetud).

Keskkond eeldab tihti pisitillukese Kratose kauget plaani, kui ta hiiglaslikku ahelat mööda kiuslikult ülespoole ronib, titaanide ihul seikleb või mõne gigantse monumendi juures triumfeerib. Keeruline on leida stseeni mis oleks keskpäraselt läbi mõeldud või teostuselt alla suurepärase.

Kuigi märul kipub mängu valitsema, on ka mõistatuste osa soliidne ja sisaldab paari mitte iseenesest lahenevat pähklit, mis nõuavad lausa mõtlemist – näiteks "Uncharted 2" nuputamisvara jääb keerukuselt alla. Mõistatused pole puhtalt kohatäide, pisemaid lahendamist vajavaid olukordi kohtab tegelikult igal sammul. Sa jääd muidugi ilma läbimisõpetuseta võitjaks, aga oled tänulik,  et kogu teekond vaid ühest uksest teiseni ei viinud.

Märuli osas jäävad plusspoolele just bossilahingud (eriti meelejääv on Hades ning muidugi titaanid, mis moodustavad oma hiiglaslikkuses omaette keskkondi) ning situatsioonid, mida abivahendeid kasutades lahendada. Näiteks päikesejumal Heliose pea, mille koolnud silmadest kiirgav päikesevalgus vastased pimestab ning hämaraid ruume valgustab. Või piits, mis teatud seadmeid elekrivooluga toidab ja lõksud, mille iseärasusi enda kasuks pöörata saab.

Kettalt leiab lisaks suurejoonelisele elamusele varuläbimist ning -vaatamist. On kolm täiendavat keerukusastet, väljakutsed, areenid ning suurel hulgal kõrglahutusel talletatud videomaterjali, mis nõelub väga üksikasjalikult teose produktsioonietapid kokku.

Kurb, aga seegi teekond saab lõpuks otsa. Veidi kiiremini kui oleks soovinud. Ma ei oota, et "Heavy Rain" järje näol venna saaks (ilmselt oleks too paratamatult ühest silmast pime ja veidi kohmetu), aga "God of War 3" vääriks uut tulemist nagu "Prince of Persia". Ei mingit innovatsiooni visuaalses stiilis, piisab vanast heast brutaalsest, mõistatustega vürtsitatud märulseiklusest, mis kannaks järjekorranumbrit neli.

Sony on kostnud, et Kratos pole päriselt unustatud, kuid niipea ta uues suures seikluses teleriekraanidele ei naase. Võimalik aga, et näeme ära epiloogi (DLC kujul), mis uduste kõlakate järgi peale allalaadimisaja midagi ei maksa. Unistada ju tohib.

Plussid: Üks ilusamaid mänge, mida sa eales proovinud / Märul ja mõistatused balansis / Rohkelt lisasid aktiivseks ja passiivseks kasutamiseks / Kratos on veenvalt brutaalne ja hirmutav tegelane

Miinused: Teekond võiks olla paar tundi pikem / Lugu elab liialt eelmiste osade võtmemomentide seljas.

***

God of War III: märulseiklus ainult PlayStation 3 jaoks

Hinne: 9/10

Müüb: Gamestar (www.gamestar.ee), 1099 kr