Mänguarvustus: Europa Universalis IV – haarav strateegia, mis hõlmab tervet maailma
Isegi esimene patch ja esimesed allalaetavad täiendused (DLC) on juba jõutud välja anda. Ja endal on olnud aega selle ajaloolise maailmavallutussaagaga juba ka veidi põhjalikumalt tutvust teha. Nii et paar sõna siis...
Olen EU sarja – nagu ka teisi Paradoxi teoseid – mänginud üle kümne aasta, Europa Universalis II-st alates (see tuli välja 2001).
Seega on olnud aega vahepealseid muutusi jälgida. Muutusi graafikas, mis on olnud tohutud, aga ka muutusi mänguloogikas, mis on olnud väiksemad.
Alustuseks võibki öelda, et igale sarjaga EU varem tuttavale inimesele pakub EU IV vähe ebameeldivaid üllatusi, üsna rohkelt aga meeldivaid.
Kellelegi, kes aga just nüüd Paradoxi paati astub ning katsub hakata mõistma uues eepilises strateegiamängus esitatud versiooni maailmast, nagu ta oli 15. sajandist kuni 19. sajandi alguseni, on tegu aga ilmselt paraja pähkliga.
Lühidalt öeldes on see maailm kirjum ja dünaamilisem, seega ka ebakindlam ja kiiremini muutuvam kui käsitlus, millega Rootsi mängusepad panid maailmavallutajad seisma silmitsi teostes Europa Universalis II või III.
EU IV laseb mängijal oma riiki juhtida kiiremalt ja nõtkemalt ning EU III teinekord tüütult ühekülgne probleem nimega stabiilsus pole seekord kõikehõlmav. Nagu pole kohutava koletise rollis olnud inflatsioon ja riigikassa miinusesse minekul võetavad laenud.
Kõik see on tehtud üsna kenasti hallatavaks ning eelmiste mängude jubeduses on saanud maailma loomulik osa – kui vaja, võtame laenu, et midagi ehitada – sest tõesti, ehitada on palju ja hoonete hinnad on eelkäijamängudega võrreldes talutavad ka väiksemate riikide jaoks – ja inflatsioonigi saab alandada ilma gargantualike ponnistusteta.
Mündil on ka teine külg. See teine külg pole sugugi paha, aga alguses ehmatav: nimelt võib küll inimene teha plaane, aga jumal juhatab.
Antud juhul: kiirelt orienteeruvad siin maailmas ka arvuti juhitud riigid, keda on ju sadu, sest tegevus toimub tervel planeedil ja seda veel perioodil, mil paljude tänapäeva riikide asemel (Venema, Jaapan, Saksamaa, India, Aafrika riigid) olid väiksemad riigikesed, hõimuliidud või sõltumatud linnad.
Seega pole kadunud mitte kuskile Europa Universalis III manuaalis korduvalt äramärkimist leidnud õpetus: käitu ettevaatlikult, ära torma, ära hüppa vette tundmatus kohas.
Poliitika on keeruline kunst ning ka kõigile, kes automaatsalvestamise sõbrad pole, julgen küll kätt südamele pannes soovitada teha vähemalt kord mänguaastas tuleks üks salvestus.
Seda läheb vaja. Kord alustad sõda ja märkad alles vägesid lahingusse saates, et ei võtnud arvesse vastase liitlassuhteid ning kiire ja võiduka sõja asemel seisad silmitsi tigeda koalitsiooniga, kes ei suhtu status quo raputamise katsesse sugugi leebelt.
Teinekord viid aga uljad maadeavastajad avastama terro incognitat ega arvesta mereretkede kestvusega ning kalli raha eest ehitatud laevad upuvad enne kodusadamasse jõudmist. Kolmas kord aga tabab sind lihtsalt halb õnn, miski läheb nässu, sest ei osanud kõikide pisiasjade koosmõjudest arenevatele hiidasjadele mõelda ja mõistlik on naasta salvestusse.
Eelnevast tulenevalt: EU IV on suur – ei, hiiglaslik! – pisiasjade mäng. See omakorda tähendab, et ta nõuab aega. Algajalt nõuab ta meeletult aega, et kogu Paradoxi paradoksaalsest loogikast aru saada, varasemate EUdega tuttavalt inimeselt aga aega, et uute nüansside ja uute jõuasetustega harjuda.
Ning igaühelt nõuab ta lihtsalt üleüldist kannatlikkust uurida, mõtiskleda, panna vahepeal mäng pausile, jalutada näiteks akna juurde, vaadata sügislehti ja küsida endalt, kas lühiajalise kasu nimel on mõtet ikkagi täiesti purustatud vaenlaselt võtta ära kõik kolm provintsi või ehk tasub olla suuremeelne...
Paha ei tee ka ajaloo tundmine. EU IV pakub nimelt kõigi EU II sõprade rõõmuks vahepealse EU III-ga võrreldes rohkem ajaloolisi sündmusi, kus tuleb langetada valik.
Kas hoida Inglismaana Rooside sõjas Lancasteride või Yorkide poole? Kas Šotimaana sekkuda Rooside sõtta? Ja nii edasi. Eriti on tulnud ajaloosündmusi ning ajaloolisi, ühe konkreetse riigi keskseid tegureid juurde esimese patchiga.
Ühest küljest on see tore, teisest küljest muidugi viib teemani, et tootjafirmad on viimasel ajal üha enam ja enam minemas seda teed, et turule paisatakse kalli raha eest sisuliselt poolik mäng, millele vähem tasuta patchide, rohkem aga tasuliste allalaadivate lisade ehk DLCide kaudu antakse lõplik värving.
Aga see selleks. EU IV on igati võimas, kaasahaarav elamus kõigile strateegiahuvilistele, kelle meelest see maailm oleks üks parem paik kui saanuks vaid ise ajalugu õiges suunas juhtida.
Näiteks Leeduna Moskva purustades – jube raske, aga mitte võimatu. Või asteekidena hispaanlased tagasi lüües – ülimalt raske, aga väidetavalt võimalik. Või Riia linnana suurriigiks saades – pole proovinud, aga keegi võiks. Jõudu sellel teel!
