Mänguarvustus: "BioShock 2"
Kui ma kuulsin, et Rapture on tagasi, tekkisid kahtlused. Kas see võrratu linn pole oma täit laengut juba kulutanud, nagu lõpuni söömata jäätisekauss? Kas lisandub uusi karaktereid ja kes neist saaks olla värvikam kui hullumeelne rahvakunstnik Sander Cohen? Kas toimub tasemete recycling? Kui uueks suudetakse vana hea steampunk-linnake meikida?
Esimestelt ekraanitõmmistelt vastuvaatavad mudelid, ruumid ja meeleolu olid kui ajaloost laenatud. Isegi algus, kuigi tormilisem eelkäijast, on üsna sarnane, ähvardades esimeste seintel kõikuvate varjude, hullumeelsete pimeduses pomisemise, vaalade kaugete hüüete, plasmiidide ja toonikutega. Veidi uut, aga peamiselt siiski vana. Jah. Nii see on tõepoolest.
Neid elemente kasutatakse tihti, aga õigustatult ja hästi. Üllataval moel on siin isegi korduvate esemete korjamine peaaegu sama huvitav kui "Fallout 3" maailmas, sest taaskord kaasneb iga teise ruumiga mingi lugu, ajaloo õudustekardina taha vajunud, ülessoojendamist ootav situatsioon. Mineeritud uks, laes rippuv poodu, mõistust kaotava naise viimane audiopäevik, armunud paarike tantsimas, lõkse täis koridor, seinamaaling, milles peitub enam kui labane sõnarida aimata lubab.
Kui su tavapärases shooteris vedelevad esemed mingit kindlat korrapära järgides, näiteks ruumi nurgas, siis siin tuleb neid otsida, kohati põhiteekonnast kaugemale ronida, siis veelgi kaugemale, suletud ukseni, mis peab kindlasti avanema. Pole tõsi mõnes arvustuses väidetav, justkui oleks "BioShock 2" julmalt sirgjooneline: teatava lineaarsuse all kannatavad vaid Rapture'i esimesed kvartalid.
Ma julgeksin isegi lugu kaitsta. See pole Andrew Ryani keskne, sest Ryani stoori sai jutustatud. Uus kuritegelane Sophia Lamb ei pruugi olla nii õnnestunud demagoogitseja, aga temast õhkub varjatud meeleheidet ja meeleheitlikku kurjust. Tema monoloogid on kohati keskpärane hala, kohati kuulatavad ja ähvardavad. Narratiiv on igal juhul juurdunud, pidevalt tugev, edenedes värskemaks muutuv, eriti lõpule lähenedes, korralikult pingestatud, osavalt seotud. Ei mingeid odavaid tupikuid, ei mingit kahtlast kordamist. Esitatud küsimused saavad vastuse.
Tegevus on "BioShock" pisikeste lisadega. Alates võimsamast juhitavast tegelasest, lõpetades seninägemata vaenlastega – mõned liialt koomiksikaante vahelt pärit, mõned aga hirmutavad ja hirmutavalt vastupidavad (suured õed). Toimub fotokaamera vahetumine filmikaameraks (vastaste vigastuste salvestamine paljastab samm-sammult nende nõrkused), mis ei muuda võrreldes esimeses osas pildistamisega eriti midagi, uus häkkimis-minimäng, mis on liiga lihtne, eriti pärast vastavate abistavate toonikute hankimist, uued linnajaod ja asutused (taas ei mingit kordamist, kuigi pideva deja-vu-tunde all olek), uued relvad ja võimalus koolnukehadest väikeste õdede abil mängu ambroosiat ehk ADAM-ainet korjata (veidi tüütu kaitse-kontrollpunkti-ründajate-eest-stseen igal korral).
Väga meeldiv üllatus on ühisosa, mis paistis reklaamklippides paraja läbuna. Jah. See võib algaja suhtes ebaõiglane olla, sest probleeme on paaripanekuga (rank 20 sõidab esimesest viiest üle nagu Kapo korda rikkunud Mupo ametnikust, olgu need nii osavad kui tahes), aga õnneks toimub tegelase baasareng kiiresti ja rank 5 tervitab sind juba uuendustega, millega saab vastastele peavalu tekitada.
Tugevad küljed? "BioShocki" universum on kenasti ühismängu üle toodud, siin läheb tarvis plasmiide ja oskusi, häkkimist ja lõksude seadmist, rääkimata relvade uuendamisest. Üritused on kõik põhiloo veidi raevukam vari, näiteks lipupüüdmisest saab "õepüüdmine", mis tähendab kordamööda väikese õe kaitsmist ja röövimist. Siin on ridamisi miniväljakutseid, mis teenivad sulle boonuspunkte.
Surmamadina peamiseks tõmbenumbriks osutub aeg-ajalt areenile lubatud suure papa kaitserüü, mille omanik ilmselt õige mitu järjestikust tapapunkti teenib, isegi kui ta pole härra Norbert Nobenäpp. Ogaralt kriiskav seltskond, kreisid mudelid ja retrohõngulised ruumid annavad lahingule nii palju elu, et see tõepoolest eristub ja ongi praktiliselt "BioShocki" enda ühismäng, mitte odav, tunniga ammenduv kloon. Väga oluline on muidugi võrgumadina populaarsus – täissessiooni leidmine pole probleem, laadimisajad on samuti väga kiired.
Tasemedisain? Esialgu tagasihoidlik, aga paraneb. Visuaalid: endiselt sünged, rohked vee-efektid on täna videomängude juhtivad, kui mitte parimad nähtuist. Liikuv vesi on Rapture'i veenides voolav veri, seda immitseb seinte alt, see keeb põrandates asuvates aukudes keeristena, see voolab koskedena mööda kaldpindu ja täidab raevuka tormijooksuga suured ruumid. See võimutseb. Garry Schymani soundtrack uhkeldab veemöllu illustreerides samuti absoluutselt vapustaval moel: 60liikmelise Hollywood Studio Symphony poolt veatult esitatud, külmavärinaid tekitav, õõnes, karjuvalt meeldiv, kohati isegi hirmutav taust. Ka hääletööd on korralikud ning lõviosa hullunud tegelaskonnast ei välista ülenäitlemist kui plussi.
"BioShock 2" tugevus tuli minu jaoks tegelikult üllatusena, sest esialgu ümbertöötlusena paistnud projekt paistab silma tegijate suure pühendumuse ja sooviga vana hea meeleolu juurde midagi uut pakkuda. Tõsi ta on: kui miski pole katki, pole seda tarvis parandada, piisab paarist kirevast pintslitõmbest, et huvitava elemendi lisamisega külmutatud põhipilt üles sulatada. "BioShock 2" suudab seda suurepäraselt.
Plussid
- Esimese osa loogiline, võluv arendus
- Palju näha, palju teha
- Tugev mitmikosa
- Hirmutava antiutoopia usutav kujutamine
- Kutsub teist korda läbima
Miinused
- Balansiprobleemid ühismängus
- Veidi tagasihoidlikum lugu ja tasemedisain
"BioShock 2"
