Mänguarvustus: "Batman: Arkham Asylum – Game of the Year"
Batman koomiksilegendina ongi ühtlasi halastamatu rusikas ja surmav vari. Seda reeglit mängumaailmas viisakalt jaotades saab tulemuseks midagi enamat kui harjumuspärase mängu: see sisaldab rusikavõitluste jada, aga võit peitub veelgi sügavamal.
Autorid jutustavad lugu "Bioshocki" eeskujul (keskkondi ning audiopäevikuid kaasates), kuigi ehk mitte nii edukalt, sest suur osa kuuldavast-nähtavast ei ristu otseselt looga, olles mõeldud pigem nahkiirmehe tõsiaustajatele.
Toimuv ei seostu alati keskse loo, vaid pakub pigem lihtsalt vaatemängulist täiendust niigi sürrealismi piiril kõikuvale, süngemapoolsele fantaasiamaailmale. Sellest hoolimata on sidumine õnnestunud ja mängurile võimaldatakse soovi korral tundide kaupa boonusmõttetööd (tegelikult isegi siis, kui sa rööbastelt maha astuda ei viitsi).
Kui märul on heas mõttes väga standardpakendis (löögikombinatsioonid, paari aksessuaari kaasamine), siis hiilimine, aga eriti mõistatused, annavad teosele juurde paar vajalikku mõõdet, läbi mille Batman täiskasvanuks ja erinevaks küpseb.
Kohati on märul kohustuslik, aga lubatud situatsioonides võimaldatakse viitsimise korral kogu võitlusväli vastastest tasapisi puhtaks noppida. Selleks sisaldavad tasemed erinevaid võimalusi peitumiseks (ventsilatsioonikäigud, hämarad nurgatagused, isoleeritud ruumid, kujueendid, millelt Batman pahaaimamatule vastasele selga liuelda saab).
Mitte eriti usin tehisintellekt lubab kohati karistamatult tegutseda, kuigi mulle jäi mulje, et vastasele õhust kaela sadades muutus niidetud ihu magnetiks kõigile tasemel saalivatele pahalastele, kes reeglina alati toimuvat uudistama kippusid. Nad tormasid kohale ka paikadest, mis loogiliselt võttes oleks pidanud kuulmispiirkonnast välja jääma. Teisalt piisab tähelepanu hajutamiseks paar korda kiirest asukoha muutmisest, siis tuleb vaid oodata, et raevukas kamp tasapisi elavhõbedana laiali pudeneks.
Mõistatusi on eri tüüpi, alates lihtsate küsimärgikujuliste trofeede leidmisest, jätkates vihjete järgi tasemelt teatud objektide või sündmuspaikade leidmisega. Ja siis astub esile veider segu keskkonna- ja piltmõistatusest, mis eeldab vaatenurka muutes objektidele joonistatud osade leidmist ning tervikuks joondamist (kohati väga osavalt peidetud). Viimane on lausa geniaalne ja ma ei suuda isegi meenutada, kas sellist trikki varem keegi kuskil kasutanud on ("Echochrome" kasutab rakursside muutmist tasemete läbimisel). Väga nutikas.
Mõistatused lisavad mänguajale umbes neli tundi ning kogu teekond võib Normal keerukusel väldata umbes 16-20 tundi. Mitmed tasemed eeldavad täielikuks läbiotsimiseks mingite lisavõimaluste avamist, aga õnneks on kogu maailm väga kompktne ning vahemaad pole tapvad.
Game of the Year väljalase lisab mängukarpi kaks paari kartongist TriOviz-tehnoloogiat kasutavaid 3D-prille, mis töötavad tavalise LCD teleri või monitoriga.
Ühest küljest on ruumiline lisaefekt boonusena sama kiiduväärt kui võimalus seda menüüst kiiresti avada ja kinni keerata. Vahefilmides ja menüüdes on 3D peaaegu eristamatu (pigem koosneb ekraan siin kihtidest), mängus kohati muljetavaldav (eriti detektiivivaadet kasutades - vähesed sügavad toonid ei moondu ja tekstuuride vähesus muudab nähtava silma jaoks oluliselt ruumilisemaks).
Tegu pole muidugi kinost tuttava uhke 3D-ga, kus objekte „puistatakse" samuti ekraani ja vaataja vahele saali. Pigem on see täiesti unikaalne üksiküritaja, mis püüab selgeks teha, et tehnoloogia võib pisikeste järeleandmiste ning kaotustega sinuni jõuda hoopis odavamal kujul kui uhke vastne 3D teler.
Lisame komplektile veel kuus väljakutsekaarti ja "Batman: Arkham Asylum - Game of the Year" on tõepoolest midagi erilist, ultimaatne väljalase niigi toredast ja köitvast meelelahutusest. Kui sa pole seda veel mingil põhjusel proovinud, oled sa ilma jäänud ühest huvitavast seiklusest, mis kandideerib julgelt eelmise aasta parimate seltskonda.
Hinne: 8/10
399 kr (PC) / 799 kr (PS3 või Xbox 360)
Müüb ja levitab Gamestar (www.gamestar.ee)
