Tankimaailma graafika on võluv – ei jää kuigivõrd alla „Skyrimi“ või „Alan Wake’i“ detailselt väljajoonistatud maastikele –, mängitavus kõrgel tasemel ja asjaolu, et mängija võitleb teiste luust ja lihast tankistidega, ei lase stsenaariumidel ka tüütuks muutuda. Võib-olla on valgevenelaste edu taga ka asjaolu, et Teise maailmasõja tanke sisaldav mäng – aga igas muus mõttes täiesti ajaloovaba, vaid puhtale võitluse rõõmule keskendunud märul – on neile südamelähedane. Peeti ju idarindel, sealhulgas ka paljukannatanud Valgevenes, mõned neljakümnendate aastate esimese poole globaalse madina suurimad tankilahingud.

Aga alustame algusest. Võrgumängud on viimase poolsajandi jooksul käinud läbi pika tee. Alles aastatuhande alguses toksisime ekraanile käsklusi ja langetasime otsuseid kuvarile ilmuvate kirjelduste põhjal. Need ajad on möödas, kuid mind isiklikult on võrgumängude puhul siiski alati häirinud nende kehvavõitu graafiline teostus ja tihti ka kohmakas käsusüsteem. „World of Tanksiga“ on Wargaming.net need mured murdnud. Ka ei nõua sõjamäng, kus mängijal on võimalik kokku kasutada 140 erinevat Nõukogude, Saksa, Ameerika Ühendriikide ja Prantsusmaa tanki, tanketti, iseliikuvat kahurit või tankitõrjekahurit erakordselt looma arvutit – piisab, kui olemas on vähemalt Windows XP, 1,5 kuni 2 gigabaiti kõvaketast 256megane videokaart. Tingimused, mille tänapäeval enam-vähem iga koduarvuti täidab…

Ning, mis samuti oluline, see mäng on tasuta. Laed alla, installid, teed konto ja logid sisse ning sinu käsutusse antakse soojenduseks üks lahedalt anakronistlik tankiloks. Esimese, madalaima järgu roomikmasinad on suuresti aparaadid, mida kas reaalselt valmis ei ehitatud (nagu jänkide T1 Cunningham, millest tehti vaid üks prototüüp) või mis ei näinud kunagi lahingutuld (nagu sakslaste Leichttraktor). Ja siis polegi muud, kui lahingusse – arvuti genereerib 15st mängijast koosnevad rühmad, kus on esindatud natukene erineva tugevusega soomusmasinad ning eri masinate tugevusi ja nõrkusi esile toova maastiku, millel tuleb tegutseda. Kas vallutada vastase lipp, kaitsta enda oma või lihtsalt purustada vaenuväed.

Nagu öeldud, on maastikud kaunid. Ent asi pole mitte ainult kauniduses. Ukraina stepp pakub häid võimalusi kiireteks manöövriteks ent on nigel kaitsepositsioon. Toskaana mäed ja kurud ning viinamarjaväätidesse peitunud majakesed on ideaalne varitsustegevuseks. Saksa väikelinn aga üks igavene nuhtlus oma nukkade ja nurgatagustega, mille puhul pole iial selge, kust ikka jookseb rindejoon. Ning Karjala metsadega vahelduvad metsatukad sobivad suurepäraselt kaugelaskesuurtükkidele. Ent maastikke on veel ja veel ja veel…

Aga mäng ei koosne ainult maastikest. Lahingute vahel tuleb oma sodiks lastud sõjavanker ära parandada, saadud kogemuspunktide eest arendada paremaid mootoreid, roomikuid, kahureid, torne jne katsuda hankida endale tervikuna parem tapamasin. Kes on kannatamatu, võib väikese raha eest aga sellest tegevusest üle hüpata ja lihtsalt osta endale kallima tanka. Ent nii kaoks pool mängu võlust, milleks on hästi tasakaalustatud segu oma tanki (või ka mitme, sest garaažis on sul ruumi terve tankipargi jaoks) arendamise rollimängulikust rõõmust ning kiirelt kulgevast – isegi, kui su tanki esimese minuti jooksul sodiks ei lasta, ei kesta ükski lahing üle veerand tunni – märulist.

Tuleb veel märkida, et „World of Tanks“ ei ole tankisimulaator – tankid erinevad küll üksteisest paljude parameetrite poolest ning endale sobivaima mängustiili väljaselgitamiseks tuleb eri masinaid katsetada, ent nende juhtimine on kerge, liiguta aga nooleklahve ja kliki tulistamiseks hiirt. Mängu selgeks saamine on vähemalt üldjoontes kerge ja lahingute kiire kulg teevad "Tankiilmast“ ideaalse aseaine kohvipausile. Jääme nüüd veel ootama sõprade valgevenelaste järgmisi mänge, milleks on "World of Warlpanes“ ja "World of Warships“.