Kuidas mobiilset internetti teistele seadmetele jagada
Ma usun, et ma pole ainuke, kes seda tehnoloogiat kasutab ja vaevalt jään ma ka viimaseks. Selles postituses räägin lähemalt tetheringist ja võrdlen erinevaid netijagamise mooduseid, kirjutab ajaveeb The Technorat.
Tethering, mida võib maakeelde mugandada kui tetramine, on protsess, mille käigus üks nutiseade jagab internetiühendust teistele seadmetele, millel pole püsivat internetiühendust.
Põhimõtteliselt saab siis näiteks mobiilse interneti püsiühendusega nutitelefonist mobiilne ruuter, mis annab heldelt ligipääsu ülemaailmsele võrgule muudele nutikatele seadmetele, näiteks arvutile, tahvelarvutile või mängukonsoolile.
Milleks seda teha?
Kujuta ette olukorda (pole vast mõtet kujutlusvõimet koormata, küllap igaüks on sellega kunagi kokku puutunud), et oleks vaja internetti kasutada, aga läheduses pole korralikku avatud WiFi leviala või siis on olemasolev väga aeglane.
Õnneks on taskus üks vidin, millel on kindel ja kiire mobiilne ühendus, kuid sellelt vidinalt internetis surfamine pole mugav ega praktiline.
Mida siis teha? Võtad välja telefoni teed krõps-krõps ja mõne hetke pärast näeme, et on ilmunud uus, tugeva signaaliga WiFi pääsupunkt. Nüüd on sinu kasutuses üks ilus-mõnus-magus internetiühendus.
Tetramisel on omad plussid: see tagab ohutuma internetiühenduse kui avalikud WiFi-võrgud. See aitab raha kokku hoida, näiteks saab kasutada kahe või enama nutiseadme kohta ühte mobiilse interneti paketti. Kui tetramine käib USB kaudu, siis on võimalik kokku hoida sülearvuti akut.
Mis on ohud?
Võimalikeks ohtudeks võib pidada seda, et sideoperaator ei pruugi kasutajale tetramist lubada, aga õnneks meil Eestis sellist probleemi kuuldavasti pole.
Kui sul on piiratud mahuga mobiilse interneti pakett, siis tetramise käigus võib see maht väga kiiresti täis saada. Kui oled nutitelefonil igasugu automaatsed värskendused ja allalaadimised ära keelanud, siis seadmel, millega netiühendust jagate, ei pruugi nendest piirangutest teadlik olla ning hakkab südamerahuga suuremahulisi rakenduseuuendusi seadmesse tirima.
Seepärast tasub alati üle kontrollida, et külalisseadmes poleks sisse lülitatud automaatse värskendamise funktsiooni.
Muidugi ei tee tethering ka nutiseadme riistvarale rõõmu: see koormab tugevalt seadme protsessorit ning ka jagatud internet pole teab ka mis kiire. Teatud kiiruselangusega tuleb kindlasti arvestada.
Kuidas seda teha?
Tänapäeval on praktiliselt kõikidel telefonidel olemas tetramise funktsioon. Internetti on võimalik jagada kolmel viisil: Bluetoothi või USB kaudu, või siis muuta telefon WiFi pääsupunktiks.
Apple'i telefonides on Bluetoothi ja USB kaabli kaudu tetramine võimalik alates opsüsteemist iOS 3.0, Windows Phone'ides alates 6.5 ja 7 ning Androidi platvormil juba Külmutatud jogurtist (2.2 Froyo).
WiFi pääsupunkti funktsioon on olemas juba mõningatel Androidi-aparaatidel, Apple'i mobiilsetel masinatel alates iOS 4.2.5 ja Windows Phone'il alates 6.5.
Praktiliselt kõigil kolmel platvormil toimub tetheringi ülesseadmine samamoodi, seepärast ma ei hakka iga opsüsteemi kohta kirjutama, kuidas asi käib. Kuna minul on igapäevaseks masinaks Android ja see on ka kõige levinum platvorm, siis näitena kasutan ma seda.
USB kaudu
Ühendage telefon USB-kaabli kaudu sülearvutiga. Edasi Settings => Connections => Tethering and Wi-Fi hotspot => valida USB tethering. Mõne aja pärast peaks ilmuma teavitus et ühendus on loodud või midagi taolist.
Kiirus: Allalaadimine 6,97 Mbps, üleslaadimine 2.02 Mbps.
Aku: Kui sülearvuti oli ühendatud vooluvõrku, siis oli telefoni akukulu olematu ning seade ise laadis akut. Kui aga sülearvuti töötab oma aku jõul, siis hakkavad nii telefon kui ka arvuti üksteise akusid "tühjaks sööma".
Bluetoothi kaudu
Telefonis: Seaded => Connections => Tethering and WiFi hotspots, selle alt valida Bluetooth tethering
Arvutis
Control Panel => Hardware and Sound => Devices and printers. Tee telefoni pisipildil hiirega paremklõps ja vali selle alt Connect using => Access point. Nüüd peaks telefon teada andma, et ühendus arvutiga on loodud.
Kiirus: Allalaadimine: 0.35 Mbps; üleslaadimine: 0.78 Mbps;
Aku: Bluetoothi-ühendus kulutab üsna aplalt telefoniakut. 10 minutilise kasutuse järel haihtus 5% akus talletatavast energiast.
WiFi hotspot
Telefonis: Seaded => Connections => Tethering and WiFi hotspots. Lülita sisse Portable WiFi hotspot. Vajuta WiFi võrgu nimele ja avanenud aknas saad valida, kas lubad ühendust võtta WiFiga igale või ainult kindlale seadmele.
Vajutades ekraani all paremas nurgas olevat nuppu Configure, saab anda WiFi võrgule nime, määrata parooli ja teha ka täpsemaid seadistusi, kuid ma soovitan piirduda vaid nime ja parooli muutmisega.
Turvalisuse eesmärkidel väldi avatud võrgu loomist. Ei taha neid priileivasööjaid, kes raisakotkastena kohe hakkavad sinu kulul internetti kasutama.
Arvutis: Otsi WiFi võrkude nimekirjast enda loodud võrk (vaikimisi peaks selle nimetus olema AndroidAP) ja sisesta parool. Nüüd peaks sülearvutis mobiili WiFi olema.
Kiirus: Allalaadimine: 16.01 Mbps; üleslaadimine: 4.45 Mbps
Aku: Nagu ka Bluetoothi-võrgu puhul, kulutab ka see akut korralikult. 10 minutiga on kulutanud 5% akust, kuid samas on WiFi kaudu jagamine veidi ökonoomsem kui Bluetoothi kaudu jagamine.
Nagu näed, siis kõigest kolmest tetramise viisist on kõige säästlikum USB-kaabli kaudu netiühenduse jagamine. Kuid see pole vast kõige mugavam, kuna seda vajaliku juhet pole alati käepärast ja juhtmetega millegi ühendamine pole enam moes.
Juhtmevabalt interneti jagamine on mugavam, ühendus on kiirem, kuid see kulutab akut tunduvalt.
Kuid lõpliku otsuse, kas kasutada telefoni pääsupunktina või riskida kasutada mingit avaliku WiFi võrku, on juba sinu otsustada.
