Selle eesmärgiks oli ei midagi vähemat kui kõigi inimteadmiste kogumine kolm-korda-viie tolli (76,2 x 127 mm) suurustele kartoteegikaartidele.

Kaardikogust pidi saama keskne eksponaat Le Corbusier' projekteeritud "maailmalinnas" — oma raamatukogude, muuseumide ja ülikoolidega kogu maailmale eeskujuks kavandatud teadmistekeskuses.

Heidutav ülesanne korrastada hunnik paberitükke maailmaajaloo sidusaks kokkuvõtteks ajendas Otleti töötama välja nn rahvusvahelist kümnendliigitust ehk universaalset detsimaalklassifikatsiooni UDK.

Paari järgmise aastakümne vältel kirjutas ja kataloogis Mundaneumi projekti üha kasvav töötajaskond rohkem kui 12 miljonit kaarti, mis võtsid kokku raamatute ja ajakirjandusväljaannete sisu.

Olulised teadmised sel viisil kokku kogunud, hakkas Otlet pakkuma tasulist andmeotsinguteenust.

Päringud laekusid kirja teel või telegraafitsi kogu maailmast sagedusega 1500 küsimust aastas.

Kuna 1934. aastaks oli paberipõhine arhiiv muutunud kohmakaks, lootis Otlet minna üle teistsugusele süsteemile: mehaanilisele andmevaramule, mis oleks pöördutav ülemaailmse "elektriliste teleskoopide" võrgustiku kaudu.

Otleti suureks hämmastuseks ei innustunud Belgia valitsus tema ideest sugugi. Teise maailmasõja künnisel olid riigi prioriteedid teistsugused; Mundaneum koliti väiksemasse rajatisse ning lõpetas pärast aastaid kestnud finantsilist ebastabiilsust üldse tegevuse.

Viimase hoobi proto-internetile andis natsi-Saksamaa sissetung Belgiasse. Sõdurid hävitasid tuhandeid kaste kartoteegikaartidega ja riputasid nende asemel seintele Kolmanda Reichi kunsti.

Otlet suri 1944. aastal, mil nii Mundaneum kui ka ehitamata jäänud maailmalinn olid hääbunud vaid mälestusteks. Nüüdisajal peetakse teda aga üheks informaatika esiisadest.

Tema nägemus globaalselt pöördutavast, omavahel seostatud dokumentide võrgustikust kujutas endast world wide webi väga varajast versiooni.

Mundaneumi riismed — hulk raamatuid, plakateid, planeerimiskavasid ning sahtlitäied algupäraseid kartoteegikaarte — on tänapäeval vaatamiseks välja pandud Monsis Mundaneiumi muuseumis.

Vaadake ka tutvustavat lühivideot: