Selleks on legendaarne videomängusari Street Fighter, mille põhjal ilmus 1994. aastal sama nimega film... millest ilmus omakorda taas videomäng!

Segane värk? Teen juutuubiklippide abil puust ja punaseks ette!

Street Fighter II

Esimene osa ilmus 1987. aastal arcade-automaatidele ja Capcom kolis selle hiljem ka paljudele teistele platvormidele.

Sari saavutas tohutu populaarsuse siiski tänu järjele Street Fighter II: The World Warrior, mis saavutas kodukonsoolidel nii tohutu menu, et seda võib moodsate kaklusmängude žanris teerajajaks lugeda.

Sarja kuuluvate ja nendega kuidagi seotud mängude nimekiri on praeguseks tohutu pikk, imetle seda näiteks Wikipedias.

Filmitegijaid inspireerinud videomäng on siin all nähtavas klipis Super Nintendo väljalaskest.

Street Fighter (film):

1994. a detsembris kinodesse jõudnud film, mille stsenarist ja režissöör on tollane B-märulite legend Steven E. de Souza.

Peaosa täitnud Jean-Claude Van Damme kõrval meelitati ekraanile teisigi kuulsusi, näiteks Kylie Minogue ja isegi kvaliteetnäitleja Raul Julia, kes kehastab negatiivset kangelast. Teda näete ka järgnevas klipis Van Dammega heitlemas.

Saidil rottentomatoes.com esindatud filmikriitikute koondhinne teosele on üsna haruldaselt madal 12/100, saidi kasutajate koondhinne siiski natuke leebem (19/100).

boxofficemojo.com raporteerib, et 35 miljonit dollarit maksnud projekt kogus kinodest ümmarguselt 100 miljonit tagasi. Selles valguses üllatab, et teos ei saanud kasvõi üht odavat otse-videolevisse-järge, rääkimata korralikumast jätkust.

Mul on miskipärast hästi meeles tollases noortelehes Meie Meel avaldatud arvustus, kus tõdesin, et märulisõpradele meeldib film kindlasti väga – "ikkagi professionaalselt tehtud kakluseepos".

Tegelikult tundus asi juba tollal vilets, kuigi olin noor ja igasuguse kinokõntsa suhtes palju leebem. Tagantjärele ei saa ise ka enam päris aru, kuidas siiski kirjatükis positiivse hinnanguni jõudsin.

Street Fighter: The Movie (videomäng)

Ja lõpuks sündis filmi põhjal veel üks eraldi videomäng, mis ilmus taas arcade-masinatele ja hiljem kodukonsoolidele (SEGA Saturn ja Sony PlayStation).

Seekord oli edu olematu ja ka kriitikud kostitasid tulemust üksmeelselt ühe korraliku Shoryukeniga.

Mängu peamiseks tõmbenumbriks oli mõeldud muidugi tegelaste välimuste sarnanemine filmitegelaste omadega. Paraku sellega uudsus piirdus ning koguteos meenutab kuuldavasti Super Street Fighter II Turbot.

Kokkuvõtteks

Street Fighteri mängusari aina täieneb ja uued väljalasked kogevad ikka pigem sooja vastuvõttu.

Mingisuguse filmivariant valmis 1993. aastal tegelikult ka Hongkongis ja hiljem on ilmunud paar Street Fighteri animafilmi.

Nii SF-sarja kui ka duelli-kaklusmängude žanri kuldaeg üldisemalt jääb minu hinnangul siiski 1990-ndate esimesse poolde. Praegu ruulivad rahva meeli uued žanrid eesotsas futuristlike FPSide ja muu säärasega.