Hea küsimus: miks Androidi-nutiseade ei taha korraga enam opsüsteemi uuendada?
Tänaseks päevaks on uue iOS-iga varustatud 60% iSeadmetest, aga kõigest 3% Androidi-seadmetest jooksutab Pulgakommi. Miks see nii on ning miks näevad Androidi-seadmete omanikud opsüsteemi värskendust sama tõenäoliselt kui oma kõrvu, küsib ajaveeb The Technorat, et sellele kohe ise vastata.
Google’i poolt arendatav operatsioonisüsteem Android on liider mobiilsete OS-ide vallas. 2014. aasta seisuga on Rohelise Mehikese turu osakaal ligi 81%.
Tegemist on ühe kõige lahtisema mobiilse operatsioonisüsteemiga, mis pakub suuremat valikuvabadust seadme kasutamisel kui ükski teine. Just sellepärast on Android paljude inimeste ja tootjate südamed võitnud.
Kuid opsüsteemi (lühidalt OS-i) õnnistus ja samas needus on selle avatus: opsüsteemi vabavaralisus põhjustab selle, et värskenduste loomine ja seadmeteni jõudmine on praktiliselt võimatu.
Miks just Android?
Androidi tähtsaim tõmbenumber on avatus, tegemist on ju siiski Linuxi põhise süsteemiga. Praktiliselt igaüks, kellel on vähegi soovi, saab võtta ette Androidi opsüsteemi (Google teeb selle vabalt kättesaadavaks) ning hakkata seda mudima.
Google ei sea Androidi kasutamiseks rangeid norme riistvara ega tarkvara osas. Just sellepärast nii paljud elektroonikatootjad seda platvormi eelistavadki.
Tulenevalt sellest, et igal elektroonikaseadmel on erinevad komponendid, vajab seade koostööks tarkvaraga draiverit, mis sunnib tootjat kohandama Androidi riistvarale vastavaks.
Tihtipeale mudivad telefonitootjad Androidi omanäoliseks, lisades sellele oma kasutajaliidese nagu näiteks Samsung TouchWiz ja HTC Sense.
Ettevõtted väidavad, et selline kaunistus aitab nende tootel poeletil konkurentide omast eristuda, lisab aparaadile funktsioone juurde ning parandab kasutusmugavust.
Tegelikkuses pole sellise kasutajaliidese puhul tegemist üldjuhul millegi muuga, kui mõnes mõttes koleda, ruumiahne ning tüütu turdvaraga.
Miks me ei saa uuendusi?
Värskelt küpsenud Androidi-versioon, mis tehakse arendajatele kättesaadavaks, on ilmumise hetkel puhtam kui kiriku uksetagune: see on üldjuhul ilus, kiire ja puhas.
Probleem seisneb selles, et selles pole arvestatud seadmete riistvara ning kasutajaliidese iseärasustega ehk siis sellist operatsioonisüsteemi ei saa päriselus ükski aparaat sujuvalt jooksutada.
Maamunal on hetkel sadu kui mitte tuhandeid erinevaid Androidi mudeleid, ning praktiliselt igaühe jaoks on vaja opsüsteemi kohandada.
Kui telefonitootja peaks tahtma juba turul oleva seadme opsüsteemi värskendada, peab firma kohandama uut opsüsteemi vastavalt seadme riistvara ja tarkvara iseärasustele.
Selleks tuleb arendajatel näha vaeva, OS-i uus versioon tuleb kuidagi moodi seadmetele serveerida ning see kõik kulutab ülemäära ettevõtte ressursse. Pealegi ei pruugi mudeli riistvara enam olla võimeline jooksutama opsüsteemi ning tolleks ajaks, kui telefonitootja saab värskenduse valmis, võib see juba ajast maas olla.
Oma rolli mängivad värskenduse ilmumises ka sideoperaatorid, eelkõige Jaapanis ja USAs. Nendes riikides tegelevad opsüsteemiuuenduste levitamisega telkod (operaatorid), ning sellest tulenevalt on nendel üsna suur mõjuvõim telefonitootjate üle.
Seadmete tootjad peavad küsima luba sideoperaatorilt telefonimudeli opsüsteemi uuendamiseks. See aga toob kaasa üsna palju bürokraatiat ja paberimäärimist.
Sideoperaator võib loa andmisega venitada mitmeid kuid ja isegi seada värskendusele oma tingimused, näiteks millised funktsioonid võivad uues OS-is olla ning millised mitte. Äärmisel juhul võib sideoperaator värskenduse levitamisest sootuks keelduda.
Ei tasu ka unustada, et antud olukorras on olulisel kohal ka ettevõtte poliitika: milleks kulutada aega ja raha värskenduse loomiseks ning levitamiseks kui lihtsam ja tulusam on müüa uusi mudeleid värskema opsüsteemiga. Kui inimene tahab uuema OS-iga aparaati, soetagu endale uus seade.
Selline poliitika kehtib eelkõige madala ja keskklassi telefonide tootjate puhul. Üldjuhul on selliste tootjate seadmed nõrgavõitu riistvaraga ning kehvasti kohandatud opsüsteemiga. Sellest tulenevalt käitub Android kehvasti ning läheb üsna kergesti rikki.
Tootja eesmärk on see, et inimene ostaks igal aastal üha rohkem nende seadmeid, mitte ei jääks ühte aparaati kasutama mitme aasta jooksul. Seetõttu ei lasegi tootja opsüsteemi värskendust välja.
Lahendused
Ent mida teha, kui sa siiski tahad oma Androidi-seadmele uuendust saada, kuid tootja ei plaanigi seda välja lasta? Tegelikult on valikuid kõigest kolm ning ükski pole sugugi rahakotisõbralik.
* Soeta kallis mudel. Lipulaevade ja üldse tipptasemel telefonide omanikud saavad suure tõenäosusega oma aparaadi operatsioonisüsteemi paar korda uuendada, aga mitte rohkem. Vanade odavate telefonide omanikud võivad Androidi-uuendusest ainult und näha.
* Osta Google'i Nexus-seade. Need seadmed saavad pidevalt opsüsteemi värskendusi. Kuid ka Nexus-seadmed ei jää lõpmatuseni uuendusi saama ning ühel päeval jääd sa istuma vananenud Androidi seadmega.
* Kolmas variant on paigaldada oma seadmele Androidi modifikatsioon nagu CyanogenMod 12, mis toob Android 5.0 välimuse ja funktsionaalsuse eri seadmetele ning isegi vanema põlvkonna seadmetele.
(Kuid modifikatsiooni paigaldamine võib olla keerukas ja riskantne protsess ning iga seadme jaoks ei pruugi modifikatsiooni saadaval olla.)
Mida teevad konkurendid?
Google‘i konkurentidel Apple‘il ning Microsoftil on mobiilseadmete valdkonnas praktiliselt täielik kontroll nii seadme riist- kui ka tarkvara üle.
Õunafirma loob ise nii seadme kui ka tarkvara, mis tagab komponentide ja operatsioonisüsteemi praktiliselt ideaalse koosluse. Apple‘il on ka kergem luua värskendusi, sest nemad teavad täpselt, millised on seadmete iseärasused ning nemad saavad ka läbi oma suletud "ökosüsteemi" iOS-i uut versiooni levitada.
Microsoft lähtub natuke teistsugusemast poliitikast kui Apple. Pisipehme ettevõte nii toodab ise seadmeid kui ka annab loa kasutada Windows Phone’i tarkvara teiste tootjate seadmetes.
Küll aga seab Microsoft telefonide tootjatele väga ranged nõuded nii tarkvara kui ka riistvara osas ning uuendused, kui need jõuavadki kasutajateni, on hästi tehtud.
Mida teeb Google?
Võib tekkida küsimus: miks ei võiks Google reguleerida seda, millistel seadmetel Androidi jooksutatakse? Sellisel viisil saaks Google kontrollida, kiudas Android välja näeb ja toimib ning värskendused oleksid kättesaadavad õigel ajal.
Google on selle peale mõelnud ning on loonud tooteseeria Google Nexus, mille hulka kuuluvad keskmise hinnaklassi telefonid ja tahvelarvutid. Kuid nende osakaal turul on suhteliselt pisike ja hindki ei ole kõigile taskukohane.
Google üritab olukorda veidi kontrollida, nagu tegi ka Microsoft, luues standardi Android One, mis võimaldab firmadel toota Androidi-väärilisi madala hinnaga seadmeid. Põhimõtteliselt Google‘i eesmärk on luua vaese mehe Nexus-tootesarja.
One’i standardile loodud seadmed hakkavad jooksutama kõige puhtamat Androidi ning aparaadid hakkavad saama kõige värskemaid uuendusi.Nagu näed, pole miski siin ilmas ideaalne. Palju kui ma ka Androidi ei armastaks, ei saa ma läbi sõrmede vaadata faktile, et Android on juba rohujuuretasandil mõningas mõttes vigane operatsioonisüsteem.
Android pakub tavakasutajatele suurt valikuvabadust ning see mulle meeldib, kuid samas selle avatus rikub OS-i ära. Just selle avatuse ja populaarsuse tõttu ei saa meie, tavakasutajad nautida oma paar aastat või isegi paar kuud vanal seadmel kõige värskemat OS-i.
Kas uuendama üldse peab?
Kuid selle üle natuke mõtiskledes tekkis mul küsimus: kas see uuendus on tõesti oluline?
Kui sa seda postitust loed, siis ma oletan, et sinule on küll oluline. Kuid kas see aitab kuidagi sinu seadet paremaks teha? Kas uus OS teeb sinu elu paremaks? Vaevalt. Sind ehk võib öösiti üleval hoida mõte, et aparaat ei jooksuta Lollipopi, kuid naabrimeest ei pruugi üldse kõigutada, milline Androidi-versioon tema telefonil jookseb.
Ning selliseid inimesi nagu sinu naabrimees on enamik telefonikasutajatest. Nad ei ostnud telefoni selleks, et nüüd seda pidevalt mudida ja kuude kaupa opsüsteemi-uuendust oodata. Tõenäoliselt nad ei teagi, mida see uuendus üldse teeb.
Ma tahan öelda seda, et meedia on tekitanud meis kinnisidee, et me peame alati muretsema endale alati selle kõige uuema ja parema. Samas unustame, et ka vana ese toimib samaväärselt.
Minu ühel aparaadil jookseb Android Ice Cream Sandwich ning teisel Kitkat ning need mõlemad seadmed toimivad just nii nagu mina tahan ja ma ei tunne uuest opsüsteemist erilist puudust.
