Kliinilises kontorikeskkonnas peetavate koosolekute asemel said disainer Nick Burcombe ja kunstnik Jim Bowers aeg-ajalt Liverpooli lähistel pubis kokku ning õlleankrute kõrval haakusid kaks lugu.

Bowersil oli hiljuti valminud filmilõik kahest ringrajal kihutavast ning omavahel madistavast, üksteise pihta rakette tulistavast futuristlikust sõiduvahendist.

Burcombe oli omakorda olnud hädas Super Mario Karti keerulise rajaga, mille suutis lõpuks alistada tänu mänguvälise muusikapala rütmile – ta keeras teleri heli nulli ja käivitas heliüsteemil ühe oma lemmiklugudest.

Ja oli võidukas.

Ideede paaritumisest sündis Wipeout – segu futuristlikust kihutamismängust ja pingsast heliribast - mis muutus kiiresti PlayStation One'i lemmiklapseks ning võitis aastal 1995 nooremate ja vanemate mängurite, aga ka arvustajate südameid üle kogu planeedi.

ekraanitõmmis

Kuigi Mario Kart kumab läbi ka Omega kogumikust, on Wipeouti enda identiteet raudne. See eristub audiovisuaalselt lõviosast kihutamismängudest. Kontsepti võiks siduda tegelikult ükskõik missuguse sõidumänguga, sest siin on mõlemad elemendid olemas: rajad ja sõidukid.

Silma jääb kohe see, kui julgelt on mõlemad disainitud. Rajad looklevad, teevad surmasõlmi, tõusevad järsku ning langevad seejärel sama järsult, katkevad, lubades hüppeid aga ka reetlikke auke tühjusse kukkumiseks, muutuvad järsult laiemaks, et seejärel hirmuskitsasteks koridorideks kahaneda.

Värvid on äärmiselt erksad ja visuaalsed elemendid tihti dünaamilised, nii et kogu ümbrus tundub imeilusate skyboxide kõrval alati elavana. Ja see ei kaota oma võlus ega puhtuses isegi siis kui kiirus pööraseks kasvab.

Hõljuksõidukid omakorda on detailsed, samuti värvikirevad, voolujoonelised, peened – need näevad esimesest pilgust välja nagu kihutamiseks sündinud.

Ralliversioonide kõrval on koht ka tankilikuma disainiga lahingumudelitel ja hübriididel, mis leiavad kasutust tavaradadel.

ekraanitõmmis

Omega Collection sisaldab kolme mängu värskendatud versioone: 2048, HD ja algselt PSP jaoks valmistatud Fury. Kogumikus pole trumpmängu, kõik kolm on ühtlaselt kvaliteetsed ning juhtskeemis piisavalt lihtsad, et mängida saavad ka algajad.

Nüansid sekkuvad ajapikku, kui keerukuse kasvades muutub oluliseks kurvide osav võtmine, kiirendus- ja esemepatjade täpne tabamine, barrelrollimisega energia korjamine ja rajadünaamika omandamine. Wipeout võib olla väga lihtne ning järgmisel hetkel ülikeerukas sekundite mäng finišijooneni.

4K ja HDR annavad Omega kogumikule ilusaima ja graafiliselt puhtama näo PS4 Pro platvormil. Isegi kui see pole pildiliselt kaugeltki nii rikas kui hiljutine märulseiklus Horizon Zero Dawn, on mäng äärmiselt stabiilne ning kaadrisagedus vastab alati tootja poolt lubatud numbritele. Mängur saab igasuguste häirijateta kihutamisele keskenduda.

Üks mõte jäi mind kiidulaulu kõrval siiski kiusama. Ajal, mil Sony on virtuaalreaalsust proovimas ning maininud, et iga viienda müüdud PlayStation 4 konsooli kõrvale müüakse täna ka PSVR komplekt (kokku on PSVR-i tänaseks müüdud üle miljoni seadme), oleks Wipeout virtuaalreaalsuses kindlasti maiuspala.

ekraanitõmmis

Miks siin härjal pole sarvist võetud, ei oska ma öelda, aga tunnen küll, et võimalus on kasutamata jäetud.

Muus osas on Wipeout Omega Collection kihutamismängude unelm, mida võiksid proovida ka need, kes harilikult rallimängudest ei vaimustu.

Ta on omamoodi lummav ja transsiajav elamus kümneteks tundideks, mida võib mängida nii pikemate sessioonide kaupa kui ka vähehaaval, rada raja kaupa. Teknomusa ja pildi segu sisse uppudes.

Wipeout: Omega Collection
Ilmumisaeg: juuni 2017
Platvorm: PlayStation 4