FORTE MÄNGUARVUSTUS: Watch Dogs (PS4) – uue põlvkonna säravad ja sügavad silmad

 (2)
FORTE MÄNGUARVUSTUS: Watch Dogs (PS4) – uue põlvkonna säravad ja sügavad silmad
Foto: ekraanitõmmis

Watch Dogs on täna umbes sama suure tähtsusega videomäng nagu seda oli GTA IV aastal 2008.

Avatud maailma ülesehitus on kõigile mänguritele selge nagu allikavesi ning näiteid, nii magusaid kui mõruvõitu, kümnete kaupa poelettidel.

Täna on küsimus selles, mida mängumeistrid sarnaste maailmadega uut korda saata suudavad ja kuidas võimsamad mängusüsteemid antud maailmasid neid keerulisemaks ning läbipõimitumaks muutes teenida jaksavad.

Lihtne loogika ütleb mulle, enne mängu käivitamist, et Watch Dogsi südmuspaik peab igal juhul olema elavam keskkond kui GTA IV Liberty City, seda niikuinii.

Aga ta peab ka mängulisuse piire avardama ning uue eeskuju seadma. Tooma lauale midagi, millega pistaksid rinda tulevikutähed The Division ja Destiny. Suurimaks rivaaliks hetkel olemasolevate liivakastide seas saab talle olema GTA V ja selle pähkli puremiseks ei piisa vaid tootjapoolsest marureklaamist ning entusiasmist.

Foto: ekraanitõmmis
Seotud lood:

Esimesed sammud – nagu maalt suurlinna sattunu jaoks

Esimesed sammud häkker Aiden Pearce'i nahas Chicago nutirahvaga asustatud kaasaegsetel tänavatel on jahmatavalt sündmusterohked.

Ujumaõpetamise asemel vette viskamine ajab isegi kogenuma mänguri segadusse ning paneb mingeid suuniseid otsima, sest kui Assassins Creed IV oli sündmusterohke, on Watch Dogs ühes oma maakaardiga selle kõrval nagu pisike galaktika sadade missioonikesi tähistavate taevatähtedega.

Ubisoft rõhutas mõnda aega tagasi, et kuigi nende mängu maakaart pole sama suur (tegelikkuses pole ta kaugeltki nii suur) kui GTA V maalahmakas, korvavad nad selle puudujäägi sisukusega.

Läbi toimuva keskmeks ning vahendajaks oleva erinevate rakendustega nutitelefoni (läbi selle pääseb muuseas ligi näiteks muusikavalikule, oskuspuudele, sõidukitele ja ühismängule), mida kasutatakse ka mängu võtmefeatuuri, häkkimise, tarbeks, avaneb kirju pilt peaaegu kõigi tegelaste ja kõrvaltegelaste taustamaailma (vaid üksikutes kampaania massistseenides, ei muudeta kõiki ekraanilolijaid profileeritavateks).

See võib olla napp ning kuiv (NPC kogub staaride autogramme) või sünkkoomiline kombinatsioon (NPC on HIV positiivne ja tegeleb sellest hoolimata veredoonorlusega) või siis sisaldada lisaks enamat, näiteks telefonikõnede salvestusi ning sõnumivahetust.

Või saab mängur siit muud kasulikku, vihjeid plaanitavate kuritegude kohta, võimaluse pangakontosid tühjendada, enda audiorakendusse muusikapalu laadida ning uusi sõiduvahendeid hankida. Üks vihje järgneb teisele ja kohati kihutavad need üksteisele armutult sisse, nii et mängur abitult käsi laiutama peab.

Foto: ekraanitõmmis

Algusest peale on maakaart võimalikest kõrvaltegevustest kirju ning neid lisandub mängu käigus veelgi. Liivakast on kahtlemata ahvatlev ja võiks loo taustale jätta (nagu näiteks Saints Row teeb), aga olles läbinud esimese kandva looepisoodi viiest, on idanema pandud piisavalt intriigi, et tegelaste käekäigust huvituda ja missioon missioonilt muutub kättemaksuseep magusamaks (virtuaalroimad on hirmutavalt haaravad, virtuaalne omakohus miski, mille eest sind karistus ei ähvarda).

Vaheldusrikkus on siin võtmesõnaks. Nii leiab üks teise episoodi missioonidest aset vastastest vabal maatükil, kus tuleb kolm voolugeneraatorit käima tõmmata – probleemne on ligipääs neile.

Üks teine, veidi varasem ülesanne, sunnib Aideni jälitama rongi, mille pardal olevat last varitseb hädaoht kamba retside näol. Hilisemate missioonide lahepaikade hulka kuuluvad Chicago "Lasnamäe" linnaosa, kus hiiglaslike paneelmajade vahel hulguvad ringi kohalikud hambuni relvastatud krimikambad, kolkalinna ja ebaseadusliku oksjoni külastamine. Ja veel ja veel.

Sündmuspaikade mitmekesisus on rabav, mängumaailma põnevad nurgakesed missioonideks kenasti ära jaotatud, nii et kui lõbu pärast ringikimamine sinu rida pole, saad sa paljust loo käigus siiski osa.

Kurb, et loodust, erinevalt "viiendast suurest autoröövist" on vaid üks pisike osa kaardist ja päris äraeksimise tunnet seal ei teki. Samas on see nurgake piisavalt suur, et seal jalgsi rännates kuigi kaugele ei jõua.

Foto: ekraanitõmmis

Lahingus ja teedel

Maailm, olgu nii mitmekesine kui tahes, ei tee muidugi mängu. See, mida Watch Dogs maailma sisse seob, on segu hiilimisest häkkimise toel, autosõidust, minimängudest, viisakast online-osast ning äärmiselt hästi teostatud võitlusest, mis särab tänu lahinguväljade võrratule disainile.

Mida enam puldivõlur oskuspunkte investeerib, mida enam relvi ning tehnikavidinaid leiab, seda enam need avanevad, samas kus vertikaalne tasemedisain pakub mitmekesiseid võimalusi rünnata, taganeda, peituda, põgeneda, kas varjuna tagasihoidlik või kogu arsenali ulatuses maksimaalselt agressiivne olla.

Väga vähesed mängud saavad võitlussüsteemi miksiga nii hästi hakkama, üheks paremaks näiteks, millele Watch Dogs alla jääb, on läinudsuvine The Last of Us. Peamiselt seetõttu, et tolle kannibalide ning allakäinute tehisintellekt on hirmutavalt ehe ning ei kakerda kunagi, vähemalt ei tulnud ühtki sellist tol korral mängides ette.

Watch Dogsi tänavapildis, aga ka võitlustes, esineb piinlikke apsakaid, mis lubavad teatud hetkedel sammukese missiooni õnnestumisele lähemale. Ebaõiglaselt. Tulistades vastase pihta, kes jookseb, nägu võrkaias, võimatus suunas, totakas muie näol, hullumeelse sihikindlusega.

Osa märulist ning suurem osa ringiliikumisest toimub sõidukite abil ja kuigi see töötab, muudab nihkes ning mängija kasuks kallutatud leebe füüsika sõidukid sulgkergeks, mis tähendab seda, et need liiguvad kiiresti, pööravad suurel kiirusel välja ka järsust kurvist, purunevad harva (kogu mängu jooksul õnnestus mul puruks sõita vaid paar autot) ning sõidavad samas läbi suuremast osast neile ettejäävatest objektidest.

Mitte kiviseinast ja suuremast puutüvest, aga telefonipostid, võrk- ja puitaiad, bussiootepaviljonid ning pargipingid lagunevad tihti pisemalgi kokkupuutel, sõltumata sellest, oled sa mootorratta või kaubaveoki roolis. Isegi kokkupõrked teiste sõidukitega tunduvad kuidagi ohutud ning suurel kiirusel lendavad need eest, sinu trajektoori oluliselt mõjutamata.

Foto: ekraanitõmmis

Peale mängu ennast tuleb lõppmäng

Ubisoft on mõelnud, nagu eelnevalt mainisin, neile, kellele piisab paarikümnest tunnist mänguajast. Ja ta on mõelnud ka statistikafännidele.

Lisategevusi jagub rohkesti, mitmeteks, kui mitte kümneteks tundideks, ühisosa siia arvestamata, ning omal moel on mõned neist eraldiseisvate mängude tasemel, samas kus mõned eeldavad lahendamiseks vaid kaardi ühest punktist teise sõitmist ning nupulevajutust (100 turistimagnetit linnas).

Eraldiseisvad sarimõrvari ning inimkaubitsejate missioonid võiksid olla oluliselt mahlakamad, sisukamad ning mängulisemad. Mõlemal puudub rahuldav kulminatsioon, jääb mulje, et need teenivadki peamiselt täitmise eest jagatavat trofeed.

Kiitust väärivad samas erinevad augmenteeritud reaalsuse minimängud, sõidukikonvoide varitsemine, malemõistatused, tehnikavidinate kaamerasilma kaudu nende eludesse tungimine, kes presidendilt kleeplinti ei saanud (lisaks veidratele telefonikõnedele ja SMS-vestlustele on need ainsad hetked, kus mäng oma pingelist tõsidust veidigi leevendab) ning gängide võtmeisikute likvideerimine.

Üsna tihti kasutatav juhuslike kuritegude ennetamine on kahjuks väga üheülbaline ning kulgeb alati ühel ja samal viisil, kas kahtlusalust jälitades ja kuritegu peatades või siis võimalikku ohvrit kaitstes.

Täiustamist vajav online-osa

Teisel mängupäeval teatas Watch Dogs mulle mitmeid kordi järjest, et ta ei saa Ubisofti serveritega ühendust ja see nullis mitte ainult ühismängu, aga ka üksikosasse seotud külastused võrguhäkkeritelt või võimaluse ise kellegi mängu rünnata.

Proovi hiljem uuesti, soovitas kuiv sõnum ekraanil. Ka järgmistel päevadel töötas ühismäng ebaühtlaselt, kord olid serverid kättesaadavad, siis jälle mitte, küll ilmus ekraanile ootamatu veateade või nõudis mäng lausa restarti.

See ei ole normaalne olukord ning peletab tõenäoliselt mõnegi potentsiaalse mänguri muidu igati põnevast ning asjalikust ühismängust eemale, ent tundub samas tänaste suurte, mainimisväärset võrguosa omavate mängude puhul standard olevat.

Jättes need, tõenäoliselt ajapikku parandatavad vead kõrvale, on suurem osa ühismängust õnnestunud ja lõbufaktor kõrge.

Isegi tegelaste arengusüsteem on siin omanäoline, sõltudes sinu reputatsioonist, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et juhus rolli ei mängi, oskuspuudes trügivad edasi vaid kannatlikud ning osavad.

Kaotades piisavalt palju, langed sa mängurite pingereas kiiresti, võited trügid edasi uute oskuspunktide ning helgema tuleviku poole.

Kokku on siin 6 mänguviisi. Kui ralli tutvustamist ei vaja ning free roam hetkel üsna tühja ning eesmärgituna tundub, on tähelepanuväärsed häkkimisintriigid, mis kujutavad endast lühikest ning intensiivset peitusemängu.

Need töötavad järgmiselt. Sissetungija üritab rünnatava andmetele ligi pääseda, üritades ennast samal ajal keskkonnas varjata, rünnatavale ta viga teha ei tohi. Rünnatava kaardile ilmub märgistatud sektor, milles ründaja end peidab, rünnatav asub seda oma nutitelefoniga läbi kammima kõiki kahtlusaluseid profileerides, valmis avastamise korral kahtlusalust relvaga karistama. Mida rohkem su andmeid häkkimisprotsessi käigus ründaja kätte liigub, seda enam kahaneb otsingutsooni läbimõõt.

Foto: ekraanitõmmis

Samal põhimõttel töötab ka mängituim Online Decryption, kus kaks, maksimaalselt neljaliikmelist tiimi, võitlevad krüpteeritud faili sisu omamise pärast. Põnevaks teeb mängu nii eelpoolkirjeldatud tasemedisain, mis kandub üksikmängust ühismängu ja fakt, et faili dekrüpteerimine toimub ainult ühes suunas, lõpliku õnnestumiseni.

Nii õnnestus tiimil, millesse ma kuulusin kord valdav osa ajast digitaalset dokumenti enda käes hoida, kuni see õnnetul moel 98% ulatuses avatuna pihta pandi ning mäng meile kaotusest teada andis.

Lisaks saab mängu sekkuda ka üle päriselu Androidi- või iOS-seadme, võttes üle korrakaitsja rolli, kasutades keskkonna poolt võimaldatavaid sekkumisviise (teesulgude rakendamine jm), samal ajal kui mängur üritab läbi kontrollpunktide kihutada, vajadusel kõrvalteid kasutades ning takistuste kiuste finišeerida.

Laenud ei ole ilmtingimata halvad

Ubisoft laenab Watch Dogsi jaoks õnnestumise nimel kõigist oma hittidest – Far Cry 3 ning Assassin's Creedi mõjutused on koheselt äratuntavad. Neid pole tarvis ridade vahelt otsida. See, kuidas mängumaailma tükk-tüki kaupa avatakse, on lausa laenu laen.

Aga siin kohtab ka leebemat parkuuri (Assassin's Creed), käigult leitud komponentidest lisavidinate meisterdamist (The Last of Us) ning QR-koodide kaamera vaatevälja joondamist ning skännimist (Batman: Arkham Asylum).

Laenud pole iseenesest pahad. Neid leidub kõikjal. Sa ei tohi otseloomulikult kellegi kirjutatud ning sinu poolt loetud raamatut plagieerida, aga sa võid seda osaliselt parafraseerida või sellest sel moel laenata, et see ilmselge ei ole. Nutikad teevad nii.

Tõupuhas originaalsus on haruharv ning mängumaailmas ka tõsine riskifaktor. Ja kuna Watch Dogs ei ole ka 100% ilmne laen, siis oleks selle kallal norimine sama kui hakata norima iga järgmise MMO, RPG või FPS-i kallal.

Sensatsioon? Jah ja ei. Watch Dogs rokib oma kaasaegse nutimaailma- ning vilepuhujateemaga igal juhul, muutes häkkerid taas päevakohaseks ja lahedaks ning on mitmel rindel üle mängudest nagu Sleeping Dogs, GTA IV ja Saints Row, aga GTA V ületab seda omakorda mitmete mänguliste uuenduste, julgemate karakterite ning veelgi mitmekesisema maailmaga, pidevalt arenenud ning endiselt arenevast ühisosast rääkimata.

Kas Ubisoft enda poolt loodud maailma ka muuta plaanib, saame teada lähema aasta jooksul. Paar uut featuuri üksikmängus ning mõned värsked leidlikud ühismänguosad võivad imet teha.

Foto: ekraanitõmmis

HINNE: 8/10

Plussid

+ Suur linn ning selle äärealad, täis mitmekesiseid missioone ja avastamisrõõmu, lisategevust pikaks ajaks
+ Põhilugu kandev intriig on pingeline ja lõpplahendus loogiline, siin on olemas tegelased, kellest me hoolime, isegi kui peategelane ise sellist au ära ei teeni
+ Aeg-ajalt kohatavad häkkimismõistatused on märulile meeldiv vahepala
+ Huvitavad ühismänguosad
+ Keerukuse balanss peaagu ideaalselt paigas – ole osav ja sa teed paari minutiga seda, mida teistsuguse lähenemise korral saavutaksid kümnega, ole leidlik
+ Online Decryption mänguviis eristub ülejäänud ühismängust ja on väga nauditav

Miinused

- Osad kõrvalmissioonidest mõjuvad tühiste ja ebaolulistena
- Sõidukid käituvad kohati nagu mutritega täidetud seebikarbid jääl, raksuskese on paigast ära
- Arvustamise ajal pidevad jamad Ubisofti serveriühendusega
- Paari missiooni kontrollpunktisüsteem on korralikult läbi mõtlemata, ebaõnnestumise puhul tuleb kas pikalt sõita või mitu pikka ja sisutühja dialoogi üle kuulata
- Tüütuim politseijõud videomängude ajaloos, mis ei allu isegi mitte mängu enda reeglitele – ei ole harv, kui sind nii karpi võetakse, et sa mitte mingil moel põgenema ei pääse

Mängukoopia andis arvustamiseks Gamestar

Kasutad reklaamiblokeerijat.

Sisu mugavamaks tarbimiseks telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.

Kogupakett
1€ / kuus*
Sisaldab 11 Eesti tippväljaande tasulist sisu, vähem bännerreklaame, saad jagada kuni 4 kasutajaga.
* Esimene kuu 1 €, edasi 9,99 €
Reklaamivaba pakett
2,99€ / kuus
Saad lugeda tasuta sisu ilma bännerreklaamideta. Ei sisalda tasulise sisu lugemisõigust.
 
Lisan erandi. Vaata AdBlock juhist siit ja AdBlock Plus juhist siit.
Mõistame, et käid meie juures uudiseid lugemas, mitte reklaame vaatamas.
Reklaamidest sõltub meie sissetulek ja see võimaldab meil pakkuda sulle soodsalt head ajakirjandust.