Alguses oli hämming.

No Man's Sky suurimaks plussiks on esimeste mängutundide poolt tekitatav meeleolu, salapära, võlu, lubadus, et iga mängija alustab päris oma unikaalselt planeedilt.

Suurimaks lämmatajaks on paradoksaalsel moel mängu suurus - märksõna, millega teost meile müüakse.

Haaramatu suurus (universum ise on üüratu, aga isegi planeedid, millel sa maandud, on sellised, kus sa eelistad jalavaevale esimesel võimalusel oma kosmoselaeva, et vajalikus kohas maanduda ja vahepeal ei piisa kiireks sihtpunkti jõudmiseks isegi sellest – jalgsimatkaks kuluks meie reaalajas terve päev, sõidukiga lennates mitukümmend minutit).

Suurus, milles igasugused eesmärgid lõpuks kahvatuvad ning mängu poolt pakutavatest nappidest tegevustest paratamatult kordamine saab. Isegi kui veel ei ole saanud, sa tõded mõnekümne mängutunni järel, et üllatusi napib.

Iga mängija alustab unikaalsel planeedil ja elamused varieeruvad seetõttu. Minu planeet tervitas mind temperatuuridega -45 päeval, -75 öösel, minu ümber sibavate erinevate loomakestega, kellest vähemalt üks oli vaenulik ja kippus mind ründama.

Need nüansid suruvad kohe mängu algusest peale rohkem minimajandamist, sest lisaks oma kosmoselaeva, skafandri ja relva/tööriista parandamisele ning täiustamisele tuleb silm peal hoida ka sellel, et sa surnuks ei külmu ja et sind nahka ei pisteta.

Ja surra võib No Man's Skys veel mitmel erineval moel. Näiteks hüpotermiasse või siis mõne reeturliku kaljuserva pealt ennast pannkoogiks kukkuda. Surres kaotad sa kogutud materjali ja pead surmapaika tagasi rändama, et see taas omastada. Nagu Souls-sarjas.

Mikromajandamine galaktilisel skaalal

Napi inventariga opereerimine hakkas mind esimestest tundidest piinama. Inventaripesad on nii tööriistal, skafandril kui ka kosmosesõidukil, esemeid saab ladustada kahte viimasesse.

Ajapikku saad sa inventari ka laiendada, aga ruumipuuduse probleem jääb veel päris tükiks ajaks kummitama. Miks?

Sest No Man's Sky oluliste tegevuste keskmes on meisterdamine. Mitte loov konstrueerimine nagu Minecraftis, aga skeemidel põhinev tootmispõrgu, kus ühe eseme valmistamiseks on vahetevahel tarvis meisterdada kaks eset, mille meisterdamiseks on tarvis omakorda kaht või kolme materjali.

Probleem? Sulle ei jää vähemalt esialgu meelde, millised esemed millistest materjalidest kokku pannakse. Su inventar saab kiiresti täis ja see takistab sul uut eset tegemast.

Okei, sa teed vaba ruumi juurde, visates minema või müües ebavajalikke asju, avastamaks järgmiseks, et oled kogemata põrmustanud midagi sellist, millest sa soovisid valmistada esemeid, mille jaoks sa just ruumi tegid.

Täielik absurd on see, et näiteks skafandri uuendusosad tuleb samuti niigi nappi inventari ladustada. Jälle on üks pesa puudu. Jälle sa ei tea, kas just leitud artefakt või ese on asi, mille äraviskamist sa järgmisel hetkel kibedalt kahetsed.

Mingit materjali on ülearu, mingit jääb väheks ja selle leidmiseks peab ühelt planeedilt teisele liikuma, sest kohaliku kosmosejaama poes seda piisaval hulgal ei müüdud.

Ei, probleemiks pole mitte protsess ise, aga see, kui palju sa seda kõike kordama hakkad, kuidas sa saad tihti planeerida ja teostada vaid paari eseme ehitamist korraga ning kui vähe sa selle eest tihtipeale saad.

Iga uus juurdehangitud inventaripesa on seetõttu nagu õnnistus ja sa vajad neid kui õhku, aga nagu kõik asjad No Mans Skys, võtab nende hankimine aega ja audioteade, et su inventaris pole ruumi, muutub lõpuks tõsiselt ärritavaks.

See omakorda viib käigult meisterdamiseni, selleni välja, et sa meisterdad mitte meisterdamise vajadusest, aga seetõttu, et mingitest elementidest veidigi kasulikul moel vabaneda.

Sest kosmosejaam oli eemal ja sa ei saanud õhku tõusta, kuna su laeva tõukuritel polnud kütust, sest selle hankimiseks vajalik plutoonium oli laevast viieminutilise retke kaugusel.

Ja selle retke käigus said sa surma ja pidid oma surmapaika tagasi pöörduma, et oma kaotatud asjad tagasi saada. Lõpuks sa kohaned ja inventariruumi kasvamisega kasvab ka vabadus veidi rohkem korraga ette võtta.
ekraanitõmmis (No Man's Sky)

Suurem kui kunagi varem

Mikromajandamine on oluline, aga rohkem kõneainet pakub protseduuriliselt loodav mängumaailm – universum.

No Man`s Sky miljonid planeedid on hiiglaslikud ja varieeruvad – erinevad on ilmastikuolud, floora ja fauna, mineraalid, pinnamood, ehitised (kui neid leidub).

See pole liialdus. Sean Murray rääkis tõtt, lubades, et mängur võib neist soovi korral ühele jäädagi, seal tunde ringi jalutada, kasvõi kogu oma mänguaja, maa-aluseid koopasüsteeme kaardistada, sulle tulnukakeelt õpetavaid monoliite leida, hiigelookeanides ujuda, kohalikke loomaliike ja taimi tuvastada ning neile nimesid anda, et keegi, kes kunagi ehk su planeedile juhtub, juba avastatud keskkonna eest leiaks.

Sa võid kohalike tulnukatega kaubelda või suhelda, elukaid toita, et need sulle harvaesinevate mineraalide asukohad välja peiliksid, kõrgeima mäe tippu ronida, endale kümneid sarnaseid metamänge teha, aga ma usun, et seda juhtub vaid ühel või kahel planeedil, sest protseduurilisel loomisel on algoritmipiirid ja elemendid hakkavad korduma.

Sa leiad ühe sarnase ehitise teise järel, pisikeste erinevustega värvis, sisustuses. Uuel planeedil kohatud elukal on eelmisel planeedil kohatud eluka jalad ja sama liikumismuster.

Taevas lendavad sihitult sarnase ehitusega kosmoselaevad, igal planeedil patrullivad samasugused korrakaitserobotid. No Man`s Sky asjad on suures pildis lõpuks väga No Man`s Sky moodi, isegi kui nad on detailidelt erinevad.

Kui sul veab, siis leiad sa ka unikaalseid asju. Midagi sellist, mida sa pole eelneva kümne tunni jooksul leidnud. Esemeid, hooneid, uusi skeeme, mille põhjal siiamaani kalliks peetud ja haruldasevõitu nodi valmistada.

Mõne hädamaandunud ja hüljatud kosmoselaeva, mis lubab vana hüljata ning annab rohkem ruumi inventarile.
ekraanitõmmis (No Man's Sky)

Võib olla juhtud sa planeedile, mida katab suures osas ookean, võib olla maandud sa elutul taevakehal, kus on üüratud kullamaagivarud, võib olla leiad sa mõne looma, kelle sarnast sa pole veel kohanud.

Tõenäoliselt sa avastad uusi nüansse ka kolmekümnendal mängutunnil, sest No Man`s Sky ei selgita ennast pikkade tutorialide abil. See on võimalik.

Võimalik on ka see, et parimad asjad jäävad mängurite poolt alati leidmata, need, mida algoritm väga harva esile tõstab. Võimalik, et miljonite planeetide seas ootab avastajat mõni selline, mis näeb välja nagu Hello Gamesi logo või hiigelsuur šokolaadikook.

Kajuks kipuvad harvad leiud napid olema ja mängu tunde vältav üksluisus ning süsteemist süsteemi hüppamise rütm haarab taas ohjad.

“Oma” planeedilt lahkudes avastad sa ennast tähtede vahelt, unikaalsest süsteemist, mis viib miljonite uute süsteemideni, kus on uued planeedid, anomaaliad, kosmosejaamad, neis nukralt passivad tulnukad, kellega sa saad suhelda.

Sa lendad siia ja sinna ja peagi saab selgeks, et jaksul on piirid. Keskmine märulseiklus kulutab su ajast 10-24 tundi, sellel on algus ja lõpp, heal juhul võimalus juba kogutud kraamiga teisele mängukorrale minna.
ekraanitõmmis (No Man's Sky)

Leidub entusiaste, kes panevad oma lemmikmängudesse sadu, isegi tuhandeid tunde. No Man`s Sky juures sa taipad õige pea, et sa ei avasta seda kunagi. Isegi mitte murdosa sellest, isegi mitte rakukest.

See võib olla pluss. Võib ka mitte olla. Kui sa adud, et sa ei saa mängu läbida, jäävad asjad, mida sa saad selles teha. Ja neid pole palju.

Jah, need tuletavad sulle end aeg-ajalt meelde, kui sind autasustatakse uue embleemiga uue saavutuse puhul (kui sa oled õppinud teatud hulga sõnu, rännanud teatud maa jalgsi, kohanud kümmet paigal passivat isukupärata tulnukat, reisinud kolmekümnesse erinevasse tähesüsteemi), aga kõik see kaotas oma võlu kiiremini kui ma oodanud oleks.

Aeg ajalt sinu kosmoselaeva rünnatakse. Lahing, mis järgneb, on kohustuslik, juhul kui sa õigel ajal plehku panna pole suutnud, ja üksluine ning kui sul ei vea, ründab sind korraga mitu vastast, nagu juhtus minuga päris mängu alguses.

Balanss on kohati paigast ära, aga ma usun, et ellujäämisžanri puhul ei ole mõtet ettearvamatust ebakõlaks lugeda.

Konfliktid on, muide, harvad. Suurema osa ajast lendad sa ringi asteroididelt aineid kaevandades või sihtkoha poole rännates.

Planeetide pinnal peetav lahing piirdub valvedroidide ja kohaliku fauna pihta kõmmutamisega ning on samuti väga tagasihoidlikuks planeeritud.
ekraanitõmmis (No Man's Sky)

Anomaaliad ja vead

No Man`s Sky sisaldab nii küsitavusi kui ka ehtsaid vigu.

Miks sprintimine on parema juhtkangi allavajutamise teha, aga keskkonna skännimine vasema? Liigutakse samuti vasema juhtkangi abil. Musklimälu ütleb, et sprintimiseks tuleb vajutada vasakut juhtkangi.

Lisaks juba mainitud ruumipuudusele inventaris, on selles toimetaminegi põhjendamatult aeglaseks muudetud. Inventaris tehakse valikuid kursori abil ja iga sammu tegemine võtab aega, sest valik tuleb ka puldi nuppu all hoides kinnitada. Samuti avanevad liiga uimaselt dialoogimenüüd.

Pildis leidub momente, kus mäng ei saa keskkonna laadimise ja kuvamisega hästi hakkama. Need on hetked, kus sa maastiku kohal oma laevaga kiirendad või atmosfäärist planeedi pinna poole sööstad, üksikutel kordadel isegi jalgsi ringi lipates. Objekte ilmub ja kaob, need muutuvad häguseks, muudavad piirjooni.

No Man`s Sky jooksis korduvalt ka kokku, mis päädis veateate näitamise ja mängu taaskäivitamisega.

Esimesel korral üllatas katkestus kohe esimese laadimise järel, hetk enne esimesele planeedile jõudmist, hiljem veel kümmekond korda nii mängu käigus kui ka selle käivitamisel. Loodetavasti see vabaneme neist probleemidest veaparanduste abil.
ekraanitõmmis (No Man's Sky)

Kas No Man`s Sky on just sinu mäng?

No Man`s Sky suurus on vapustav ja sisu samal ajal läbinähtavalt pinnapealne. See meeldib mulle isiklikult teatud piirini (meeldib avastamise aspekt, kuigi mulle näib järjest enam, et ma avastan juba avastatud asju või nende kombinatsioone), ja ma olen tänaseni selle juurde ikka ja jälle tagasi pöördunud ning pöördun ka edaspidi, kuid see pole kindlasti teos, mida saan soovitada igaühele.

See pole Uncharted 4 või The Last of Us. See pole Minecraft. Võrdlused on tegelikult isegi kohatud, sest tegu on protseduuriliselt loodava, mänguri jaoks põhimõtteliselt lõputu keskkonnaga.

Mille järgi siis otsustada? Kui sa arvasid, et sulle meeldib väga Elite Dangerous, aga mäng polnud piisavalt kasutajasõbralik, et see selgeks õppida, siis No Man`s Sky lihvib paljud selle keerulised nüansid ja teeb kosmoselennud lihtsamaks, lisades tugevama seikluselemendi ja oluliselt huvitavama planeediavastamise.

Lisame siia meisterdamiselemendi ja leebe ellujäämismängu ning kui kõik need asjad meeldivad, siis No Man`s Sky tõenäoliselt sobib sulle.

Kas No Man`s Sky siis on überinnovatsioon, mängude mäng? Ideeliselt jah. Kes meist ei oleks unistanud tõeliselt hiiglaslikust mängumaailmast, kus sa ei tea kunagi, mille otsa sa mängides järgmisena komistad, kus üks seiklus ajab teist taga.

Aga teostus annab meile hoomamatu ruumi, mis on nii suur, et selle sisse kaob kõik mõistlik lõpuks lihtsalt ära ning köitvaid tegevusi leidub No Man`s Skys pealekauba vähem kui ühes keskmises avatud maailmaga rollikas.
ekraanitõmmis (No Man's Sky)

No Man's Sky
Hinne: 6/10
Platvormid: Windows PC, PlayStation 4 (arvustatud)
Ilmumisaeg: 9. august
Autor: Hello Games

Plussid

+ Hiiglaslik universum ja lubadus sellest midagi päris oma leida annavad mängurile motiveeriva stardipaku

+ Meisterdamissüsteem ja kauplemine toimivad

+ Avastamine, nii õhus kui ka maal, võib olla väga köitev

+ Sisu otsijate jaoks – mujalt seda naljalt rohkem ei leia, No Man`s Sky ei saa otsa kunagi, kui sa seda soovid

+ Võib kohati visuaalselt lummav välja näha

Miinused

– Meeletu sisu hulk viib paratamatult mängu poolt pakutavate väheste tegevuste tüütu kordamiseni

– Kontrollskeemis on küsitavaid lahendusi

– Lahingud, nii maal kui ka kosmoses, on igavad

– Inventaride kasutamine mängu algusosas (vähemalt esimese kümne tunni sees) on suurem töö kui sa sooviksid

– Ellujäämiselement pigem tüütab mängurit kui seab teda reaalse ohuga silmitsi

– Mängu kokkujooksutavad vead