FORTE mänguarvustus: Fez (PS4) – kümme miljardit pikslit tagasi ja edasi

Kui on üks artikliliik, mille vastu mängurid alati siirast poolehoidu tunnevad, siis on see ilmselt nostalgia-artikkel või tagasivaate-arvustus.

Esimesed mängumuljed on neile, kes mängumeelelahutuse juurde jäänud, alati kõige magusamad ning teiste omadega on väga lihtne samastuda.

Mängutööstus ei uskunud veel mõned aastad tagasi nostalgiasse ja liikus ühes suunas – ilusamaks, kirevamaks, rabavamaks. Hollywoodi poole.

Selle laine murdis üksikute indie-tootjate edu – esmalt toodi tagasi 2D- ja 2,5D-platvormerid (Trine, Braid, Limbo), siis astuti veel üks sammuke ja pikslikunst tärkas uuel ja ehedal kujul (Hotline Miami, Home, Lone Survivor, Retro City Rampage).

Kui mõned näited on puhas kummardus retromängudele, siis teised, nagu teemaks olev FEZ, rõõmustab üht juhtkangi pidi tulevikus, teist minevikus. Kombinatsioon moodustab ühe enim õnnestunud seiklusmängu, mis on peaaegu omalaadne, kuigi üksikud laenud on siiski äratuntavad.

Nimetan mitmeid põhjuseid, miks FEZ tähelepanu väärib.

Esiteks. FEZ ei ole märul, vastaseid ei saa tulistada, kogu mänguri energia kulub avastamisele ning kohati ekstreemselt keeruliste mõistatuste lahendamisele. Ekstreemselt? Kuidas lahendada seda, millest sa isegi aru ei saa, et see on mõistatuse osa.

Kuigi ekraanil on korraga vaid kaks dimensiooni, moodustab tervik neli tahku, mida L2 ja R2 päästikutega vahetada saab. Vastavalt sellele muutub tasemedisain ning ligipääsetavad paigad muutuvad ühe sõrmeliigutusega käeulatuses olevaiks.

Aga see on alles algus. Erinevad nutikad disainielemendid muudavad isegi tasemetel liikumise kohati parajalt keeruliseks. Aega aeglustavad lülitid ning vaid teatud valgusoludes ilmuvad platvormid on vaid pinnavesi.

Teiseks. FEZ on oma kahedimensionaalses neljatahulisuses peaaegu avatud maailm. Uksed, ja neid on siin palju nagu mäng sulle juba algfaasis kuulutab, viivad kõikjale. Uute usteni, uutesse dimensioonidesse, uute müsteeriumipundardeni.

Miks on järgmise ukse taga vaid tühi ruum, kus midagi teha ei saa, miks on seinal veider QR-kood, milleni juhivad sind leitud arusaamatud aardekaardid, mida teevad salapärased monumendid, mil moel lahendada igasse ilmakaarde kiikavate kujude saladus.

Kolmandaks. FEZ ei ole käehoidja. Purunenud kõiksusekuubiku fragmentide kokkukorjamine on ainus missioon, mis sulle puust ja punasest ette kuulutatakse. Kuidas ja mis järjekorras sa oma teed astud, on õige pea juba mänguri teha.

Alles paari tunni mänguaja järel, kui kõik lihtsalt ligipääsetav sisu tarbitud, hakkab näiline lihtsus hajuma ning probleemid seavad end su lahendusi otsivas mõistatamismasinas ehk peas sisse.

Neljandaks. FEZ-i maailm on visuaalselt ja heliliselt sügavalt lummav, muinasjutuliselt maagiline paik. Pikslivesi voolab, öö ja päev vahetuvad, tuues mängu võimsalt agressiivsed värvitoonid. Loomakesed ja mutukad sibavad ringi ja valguskiired murravad end läbi puuvõramassiivi.

Viiendaks. FEZ ei sisalda mingit multiplayerit ega võimalust sõpru headshottida. Ja ta ei ole samas lastekas ega piinle identiteedikriisis.

Kuuendaks. FEZ ei maksa märkimisväärset osa su kuupalgast.

FEZ tekitab vanemas mänguris kordumatu püha tunde ning lummab. See ei ole rahajanus valminud projekt, aga minevikust pärit ja tulevikku testiv lugupidamisavaldus kõigile neile, kes väärt videomängudest lugu peavad.

Ühtlasi on see üks parimad mänge, mis hetkel PS4 platvormil saadaval.

Fez
Hinne: 10/10

Arvustamisplatvorm: PlayStation 4
Ilmumisaeg: 2012. a aprillis, PS4 variandis 2014. a märtsis
Saadaval ka: Windows PC (Steam), Xbox 360, Linux, OS X, PlayStation 3, PS Vita