Forte mänguarvustus: Batman: Arkham Origins (PC) – endiselt tasemel märulseiklus

 (4)

Eestlased olla töökas rahvas, aga pimeduse prints Batman teeb silmad ette vast koguni enamusele meie hulgast.

Ta möllab uues videomängus puhkamata terve jõululaupäeva ega kuula ustava ülemteenri Alfredi kaebeid külmaks läinud õhtusöögi kohta. Gothami linnas valitseb ju (taas) kaos; enne õiglaselt väljateenitud puhkust on vaja uimaseks klobida terve müriaad kurjategijaid.

Seda õiglaselt väljateenitud puhkust muidugi näha ei saagi, sest põhiliini läbinud Nahkhiir ei taha veel koju magama lennata, vaid suundub linna peale kõike seda proovima, mida pole jõudnud veel teha.

Avatud maailmaga märulseiklusele omaselt on põhiliini kõrval veel pead pööritama ajav hulk valikulisi väljakutseid, mis pakub tegevust ilmselt kümneteks tundideks.

Ka võib alati lihtsalt niisama ringi liikuda ja kohalikke nüpeldada, mille eest saab tasuks kogemuspunkte. Või ise nüpeldatud saada.

Sest loomulikult ei liigu selles sünges massiivses suurlinnas sõbralikke või neutraalseid tegelasi, vaid ikka ainult tõelised pätid, kes tahavad üle kõige sulle kurikat või midagi veel hullemat maitsta anda.

Foto: ekraanitõmmis
Seotud lood:

Batman jääb truuks oma eelistusele kedagi mitte tappa ega tulirelvi tarvitada. Kes üldse vajaks nii äärmuslikke meetmeid, kui on hulk toredaid abivahendeid nagu bumerang ja liimipomm... lõpetades uue asjana elektrišoki-kinnastest, mis teevad koheselt tümaks ka kõige kaitstumad vastased. Bossid on muidugi erand.

Originsi autorid ei lase sul iialgi loorberitele puhkama jääda, sest iga õnnestumise kõrval leidub alati midagi raskemat, mis sunnib korduvalt katsetama ja vanduma, kuni hakkama saad või käega lööd.

Kui mitte muud, on kõikjal töllerdavad pahalased lihtsalt üllatavalt tugevad ja võivad su ruttu maha lüüa, eriti kui neid on korraga kümme või rohkemgi.

Kuigi põhiline osa mänguajast kulubki ilmselt võitlustele, on tegelaste liikumine üldiselt ja kaklused nii suurepäraselt realiseeritud, et üldse ei muutu nüriks.

Mängusõber võtab taolisi väärtusi praegu juba üsnagi enesestmõistetavalt, sest asi pole enam päris uus. Origins on Batman: Arkhami sarjas juba kolmas, kui jätta kõrvale mobiilsete platvormide väljalasked, ja väärt kaklusi näeme ka näiteks Unchartedis ja Sleeping Dogsis.

Foto: ekraanitõmmis

Põhiline probleem ongi, et Origins sarnaneb liigagi oma kahe eelkäijaga (Arkham Asylum, 2009 ja eriti Arkham City, 2011). Kui nende toel juba Nahkhiire-isu rahuldatud, pole uuel ringil erilist mõtet, kus kõike on lihtsalt veel rohkem.

Kes aga tahab lisa, leiab siit palju hääd: kvaliteetne lugu, kuhjaga tegevust, nauditavad liikumine ja võitlus... Põhiliin on läbitav usutavasti 20 tunniga, kuigi seda on raske täpselt välja öelda, sest kõrvalisest loobumine jätab Batmani ja tema varustuse oluliselt nõrgemaks kui võiks.

Mina matsin Originsi ümmarguselt 40 tundi ja ikka leiduks veel kõvasti tegemist, eriti kui hakata kodukoopas treeninguid läbima ja sadu pakutavaid medaleid püüdma.

Arkhami-sari pole (avatud maailmaga märulseikluste seas) kunagi tõeliseks innovaatoriks pürginud, aga suudab žanri põhivõtetele toetudes siiski silma paista.

Esiteks muidugi tume-rõhuv õhustik, kui teised katsetajad eelistavad pigem seikluslikku ja/või humoorikat, ja võimaluse puudumine kedagi tappa.

Samuti puuduvad sõidukid, aga seda kompenseerib täiesti võimalus maapinna kohal eri kõrgustel liuelda ja eri trikkide abil lõputult õhus püsida. Sellega võiks olla seotud enam väljakutseid ja tegevusi.

Foto: ekraanitõmmis

Lisaks meeldivad mulle hästi hiilimisosad. Need on kohmakad nagu vist kõigis hiilimist pakkuvates videomängudes üldse (vastased on alati kas liiga targad või naiivsed), aga pakuvad tavalisest palju rohkem lähenemisi ja leidlikke võtteid. Nagu ootamatult pea kohalt või õhušahtist ründamine jne.

Edukas tulemus nõuab enamat kui patrullide marsruudi selgekssaamist. Nad liiguvad meeleldi mitmekesi, lahkuvad midagi kahtlast leides harjumuspärastelt kohtadelt ja muutuvad ajapikku üha tulirelvamaiamaks.

Eelmiste Arkhamitega võrreldes on vähe uut ka selles aspektis, aga noh, meeldib ikka.

Neljandaks on põhiliini-missioonid üllatavalt pikad. Enim aega kulubki tegevuspaigal – tavaliselt ühes suures hoones, mille läbituhlamiseks võib kuluda mitu tundi.

See on vaheldus žanris levinud lühimissioonidele, kus eesmärgi täitmisest rohkem aega kulub kõrvalisele (kohale sõitmine, vigade tõttu korduv uuesti proovimine, lõpuks vahel püüe jälitajaid maha raputada).

Sellega ei taha ma väita, et jõululaupäev Originsis saab olema kerge. Riukalike vastaste, halastamatute bosside, mõistatuste lahendamise ja muu keeruka kõrval peab arvutivariandis leppima ka sellega, et programm tunneb ära ainult kolm arvutihiire nuppu.

Selle tagajärjel jäävad hiirest-klaviatuurist juhinduval Batmanil tõenäoliselt kõige-kõige vingemad trikid ja saavutused sooritamata, kuna ruttu ja alati õigete (aga mitte nende lähedal asuvate) klahvide tabamine on liiga keeruline.

Foto: ekraanitõmmis

Kuna viie nupuga hiir koostöös klaviatuuriga muudab minu hinnangul arvutimängudes puldi kasutamise enamasti ebavajalikuks, on selline puudujääk lihtsalt masendav. Just nimelt ARVUTImängu puhul ei taha tõesti siin kuulda argumente stiilis "a miks sa siis pulti ei osta?".

Kirjeldatud probleem on seotud paljude tootjate igavese võitlusega meelitada mängijaid konsoole eelistama või vähemalt pulti ostma (nagu ma ei või ise valida, millele kulutan). Juba objektiivsem miinus on pisivigade rohkus, kuigi põhimõtteliselt samale mootorile on loodud kuue aastaga juba kolm Arkhami.

Enamus vigadest ei sega otseselt progressi, näiteks lennates tobedalt laperdama hakkav keep või vööni kõnnitee sisse vajuv patrull. Kui aga püüad näiteks kindlat eesmärki täita, mis eeldab, et kurjam liigub vabalt ringi nagu eelnevalt, mitte ei hakka kohapeal tuimalt, pimedalt ja kurdilt vastu seina jooksma, siis on ju olukord paha.

Põhiliini lõpupoole, eriti enne Fireflyga võitlemist, tekkis ka palju tõsisemaid jamasid, kus näiteks ühel juhul kõik vastased jäävad niisama seisma ja neid ei saa ka ise taguda. Või hakkab programm suvalistes kohtades või isegi vahelaadimise ajal töölauale tagasi läkitama.

Õnneks ületamatuid jamasid ei tekkinud. Aga ma olen juba mitme aasta jooksul täheldanud murettekitavat trendi, et avatud maailma põhistes mängudes tekib just kusagil lõpus ridamisi ootamatult suuri vigu, mis ähvardavad jätkamist sootuks takistada. Ja seda väga erinevates žanrides, Originsist uusima King’s Bountyni välja.

Lõpetades siiski positiivsel noodil: ma nautisin Arkhami linnas veedetud aega ja ootan järge, mida pole küll esialgu ametlikult välja hõigatud. Järgmine kord võiks äkki siiski saada ka võimaluse masinaid juhtida, näiteks Batmobiili rooli ronida?

Muide, mis värk sellega on, et Nahkhiirmees ja tema maailm peavad alati nii sünged olema? Minu lemmik-Batman on vähemalt ekraanil hoopis Jason Sudeikis komöödias "Movie 43", ja kunagi nautisid edu ka 1960ndate camp telesari ja "Batman Forever"!

Foto: ekraanitõmmis

Batman: Arkham Origins
Ilmus: oktoober 2013
Autorid: Warner Bros. Games Montréal, võrguosa Splash Damage
Tootja: Warner Bros. Interactive Entertainment
Mängu andis arvustamiseks: Gamestar.ee
Hind netipoes: 39,99 eurot (PC), 54,99 eurot (PlayStation 3 ja Xbox 360), 99,99 eurot (eriväljalase, PlayStation 3 ja Xbox 360)

Kasutad reklaamiblokeerijat.

Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.

Kogupakett
1€ / kuus*
Sisaldab 11 Eesti tippväljaande tasulist sisu, vähem bännerreklaame, saad jagada kuni 4 kasutajaga.
* Esimene kuu 1 €, edasi 9,99 €
Reklaamivaba pakett
2,99€ / kuus
Saad lugeda tasuta sisu ilma bännerreklaamideta. Ei sisalda tasulise sisu lugemisõigust.
 
Lisan erandi. Vaata AdBlock juhist siit
ja AdBlock Plus juhist siit.
Mõistame, et käid meie juures uudiseid lugemas, mitte reklaame vaatamas. Reklaamidest sõltub meie sissetulek ja see võimaldab meil pakkuda sulle soodsalt head ajakirjandust.