Forte mänguarvustus: Batman: Arkham Knight (PS4) – nahkhiirtest, superkangelastest ja inimestest


Forte mänguarvustus: Batman: Arkham Knight (PS4) – nahkhiirtest, superkangelastest ja inimestest
Batman: Arkham Knight (ekraanitõmmis)

Superkangelastel on täna väga oluline osa Hollywoodi filmitööstuses ja just tänu kassafilmidele (aga ka koomiksitele) leiavad nad tihti tee ka videomängumaailma.

Filmidel põhinevad mängud kukuvad suures osas mitmetel loogilistel põhjustel arvustajate ning tõsimängurite kadalipus kolinal läbi (madal eelarve, lühike valmimisperiood, levitaja ning tootja teadmine, et fännid nagunii ostavad pimesi), niisiis on oluline teada, et Batmani neljast osast koosnev seiklus, austusavaldusena ennekõike lombitagustele fännidele ning niisama videomängusõpradele, on igati tahutud, põhjalik omaette seisev mängude sari ning kõike muud kui odav rahaimur.

Neljas (ja nüüd väidetavalt viimane mäng mainitud sarjas) on mingis mõttes kombinatsioon eelmise kolme parimatest osadest, ta on mänguruumilt suurem, mitmekesisem (esimest korda sarja ajaloos on mänguri käsutuses mängitav-sõidetav batmobiil), pikem ja tuumakam, veidi vähem koomiksilikum isegi, aga Batmani temaatikale-koomiksiajaloole siiski väga ustav.

Pikemalt lugu lahti kirjutamata – mängur tõenäoliselt saab täpselt seda, mida ootab. Gotham City on hädas, pahalased teevad omavahel koostööd, et nimikangelane lõpuks ometi maa pealt pühkida, Batmanil tuleb käsikäes väheste liitlastega kaosesse pööratud linnas kord maksma panna.

Batman: Arkham Knight (ekraanitõmmis)
Seotud lood:

Ja see pole lihtne, sest lisaks põhilooliini jamadele, mille taga näib olevat Scarecrow nimeline hirmutis, on justkui maa alt välja roninud erinevad antikangelased, elukad ja muidupätid, kes kõik nahkhiirmehe vastu vimma peavad ning teda kiusavad.

Missioonid on jagatud üheks põhiloo-osaks ning lisamissioonideks. Need viimased võiksid tänaseks iseenda haledaks peegelpildiks muutunud Assassin's Creedile selgelt ette näidata, kuidas huvitav kõrvaltegevus välja peaks nägema.

Mille poolest need kaks siis drastiliselt erinevad? Kui Assassin's Creedis seisneb kõrvaltegevus tihti teatud punktist punkti minemisest ja paremal juhul nupulevajutamisest, siis Arhkam Knight lubab mänguril tõepoolest kaasa mõelda, mängida, nuputada – isegi lihtsaima kontsepti juures on mingi nüanss, mis missiooni huvitavaks muudab.

Mäng kasvab ning areneb pidevalt, süsteemid täiustuvad, lugu teeb pöördeid, mängustiile vahetatakse pöörase kiirusega. Tempo on võrratu ja vaid paaril harval momendil või küsida, kas mõne võitluse puhul ehk vastaste suure hulgaga odava teed mindud pole.

Batman: Arkham Knight (ekraanitõmmis)

Mulle näib, et Arkham Knight on üks väheseid videomänge, mis niivõrd suure hulga kaasatud mängužanrite ühepajatoidus kõigi osade mängitavaksmuutmisega hakkama saab.

Tänavatel kihutamine ning sõidukilahing, käsitsivõitlus, hiilimine, mõistatused, rollikaelemendid, žanripõimikud – kõik, ühe väikese erinevusega, mida kohe kirjeldan, toimib.

Kombodel põhinev lähivõitlus on kiire ja raevukas, hiilimissektsioonid lubavad erinevate abivahendite kasutamise toel üsna loominguliselt läheneda, Riddleri trofeemõistatused on suures osas äärmiselt leidlikud ja varieeruvad oskuslikult peidetud trofee leidmisest ning üleskorjamisest pikkade käigujadade lahendamiseni.

(ekraanitõmmis)

Batman Arhkam Knight komistab väga harva, aga kui ta seda paaril korral teeb, on need hetked siiski häirivad.

Nõrgimaks lüliks on siin eelpoolmainitud sõiduki mängitavaks muutmine käsikäes linnadisainiga. Lihtsalt paigast paika liikumiseks, võitluseks või mõistatuste lahendamiseks on batmobiil igati sobilik sõiduk. Isegi kui ta mängule midagi seninägematut ei lisa, on ta osa legendist ja selle kuulumine komplekti pigem õigustatud.

Kui kiireks läheb (nagu kahe lõpuosas toimuva bossilahingu ajal), tunduvad Gothami tänavad paraku väga kitsad ning sõiduki manööverdusvõime nigel. Lisaks teeb siin karuteene kaamera, mis teatud stseenide ajal ennast eemale suumib, mis omakord juhtimise veelgi tundlikumaks muudab.

Reaalsuses mõjub batmobiil neil momentidel nagu orkaani käes pendeldav kilukarp, umbes sama hästi juhitav samuti. Ta kipub tagatipuks keskkonnas manööverdades kinni jääma ning mitmes stseenis, kus iga viga kohese surmaga karistatakse, on see äärmiselt frustreeriv.

Batman: Arkham Knight (ekraanitõmmis)

Huvitav on ka mängu poolt jagatavate vihjete ebaühtlane jaotumine. Mainisin, et pidevalt tuuakse sisse uusi süsteeme ning need kõik väärivad sissejuhatavaid õpetussõnu. Sealt edasi võib juhtuda, et mängur sooviks mingi tekkiva probleemi ise lahendada, ent nagu moodsates videomängudes ikka, võib peategelane suud pruukima hakata, soovimatut abi pakkuda.

“Selle ülesande lahendamiseks pead sa toimima järgmiselt. Hetkel ma seda vidinat kasutada ei saa. Kui ma momendil kohta X liigun, siis saan ma koheselt surma.” Kas programmi initsiatiivil “iseseisvalt” või siis kui sa mingis situatsioonis kasutamiseks ebasobivat nuppu vajutad. Huvitaval moel ei ole see alati reegel ja mingeid valesamme karistatakse samas koheselt ebaõnnestumisega.

Kui need kaks mainitud nõrkust kõrvale jätta, siis Batman Arkham Knight särab. See on tegevusrohke, kiires tempos kulgev, 15-tunnise põhiloo ning ca 15 tundi vältavate lisadega kvaliteetne teos. Eelmiste osade läbimine või nende mängude sisuga tutvumine on enne mängimaasumist soovitatav.

Batman: Arkham Knight
Autor: Rocksteady Studios / kirjastaja Warner Bros. Interactive Entertainment
Ilmumisaeg: 23. juuni 2015 (PS4, Xbox One, PC) / aasta teine pool (OS X, Linux)
Hinne: 9/10

Batman: Arkham Knight (ekraanitõmmis)