Aga nagu ebaõiglust maailmas veel vähe poleks, lisab popp kohtinguteenus Tinder sellele omalt veel juurde. Ja mitte kuidagi subjektiivsel viisil, mille üle võib vaielda, vaid täiesti vaieldamatult.

Nimelt täienes menukas kohtinguäpp Tinderi tasulise lisateenuse Tinder+ näol, mis pakub kuutasu eest võimalusi juurde.

Tasuta on kõik nagu ennegi. Põhitegevus on lihtne ja piirdub läheduses viibijate piltide vaatamisega, et inimesele hinnang anda ("meeldib / ei meeldi").

Kui mõlemad valivad meeldimise, saab vestlema hakata, kuni õnneliku lõpuni või hetkeni, mil üks end lahti haagib.

Selle üle võib vaielda, kas tasulise variandi pakutavad lisahüved õigustavad (igakuist) kulutust. Mulle isiklikult tunduvad need pigem pinnapealsed ja kvantitatiivsed a la pakume uusi asju välja, äkki mõni meeldib rahvale. Eriti kui arvestada, et leidub ka tasuta lisaäppe, mis Tinderit omalt poolt täiendavad.

Näiteks võimalus viimane mittemeeldimine tagasi võtta? Kas selle eest peaks maksma? Kui elate samas piirkonnas (Tinderi eesmärk ongi kindlas raadiuses tutvusi pakkuda), jõuab ta nagunii su äppi tagasi, et hinnata saaksid.

See võib põhimõtteliselt juhtuda ju lausa järgmine kord, kui teenuse käivitad, mis hakkab kindlaksmääratud näitajatega kaaskasutajaid otsima (elab kuni x kilomeetri kaugusel, y soo esindaja, vanusevahemikus z-z).

Võib-olla ei peagi maksma?

Veidralt mõjub ka Tinder+ levitamine. Tasuline variant on hetkel saadaval üksikutes riikides, ja kuutasud on samuti väga erinevad.

Siin tuleb mängu ka eelmainitud vanuseline diskrimineerimine. Näiteks USAs on kuutasu 18-29aastasele kasutajale 9,99 dollarit, aga vähemalt 30aastasele 19,99. Kahekordne vahe.

Ühendkuningriigis on asi hullemgi. Vähemalt 28aastane peab maksma 14,99 naelsterlingit kuus, noorem ainult 3,99. Neljakordne vahe!

Tinder+ mu andmetel veel Eestis ei toimi, aga oleks kindlasti huvitav näha, milliste kuutasudega vaeseid eestlasi õnnistatakse.

Foto: ekraanitõmmis

Milles üldse probleem?

Miks see üldse halb on, et vanematelt rohkem küsitakse? Esiteks ei peaks Tinderi arendajad eeldama, et kolmekümnestel on rohkem "vaba" raha, mida igasuguste alpuste peale tuulde loopida. Vajalikuks igakuiseks kulutuseks Tinder+i vaevalt keegi nimetab.

Teiseks tundub mulle, et noorematele on kohtinguelu nagunii odavam. Kui lubate järgnevat näidet pisut utreerida: nad võivad parema puudumisel kasvõi niisama kaubakeskuses hängida, nägusid teha ja kallistada. Ja neil on küllap vähem suuri rahalisi kohustusi nagu eluasemelaen või autoliising.

Mina olen 34-aastane ja mul see vaevalt läbi läheks, isegi kui taolist lähenemist aktsepteeritavaks peaksin. Sellises eas on vast päris raske kohtingute ajal veenvaid põhjuseid leida, miks kunagi raha kulutada ei taha. Paar tassi kohvi peaks ikka ostma.

Nii et kohtingueluks vajalik stardikapital on teatud vanuses juba ise oluliselt suurem, muudest rahalistest kohustustest ja Tinder+ist rääkimata.

See ei tähenda, et just noorematelt peaks rohkem raha küsima. Miks mitte küsida kõigilt sama palju nagu üldiselt kombeks?

Kokkuvõtteks

Kuna enamik äppe, mida inimesed üldse alla laadivad, on tasuta, tundub Tinderi idee paari poolkõva lisavõimaluse eest kuuraha küsida (ja teatud vanuses kasutaja puhul see summa vähemalt kahekordistada) pehmelt öeldes absurdsena.

Okei, küsida võib kõike, aga mul on küll raske nende uuele ärimudelile edu ennustada.

Ma saan aru, et Tinderi käigushoidjatele ülaltoodud emotsionaalsed argumendid hinna langetamiseks korda minema ei pea; nemad teevad ju äri, mitte heategevust vms.

Küll aga võib neid rohkem mõjutada, kui suur osa Tinder+ sihtgrupist ei nõustu lihtsalt maksma või valib isegi uue, tasuta teenuse. Nagu näiteks The Grade, mille allalaadimised on Tinder+ ilmumise järel tublisti kasvanud.